Horvaatiasse 2.

25.06.2017

Tuleb üks vähe pikem jutt jälle. Eile ma ei kirjutanud, sest eile oli täielik mittemidagi tegemise päev. Nagu tänagi. Lihtsalt rannasvedelemine või balkoonil siestatamine. Aga! Juba esimesel õhtul siia Veliko Brdosse jõudes ning jalgsi poest toidukraami tuues (suht halvim plaan ever pärast pikka päevasõitu) tekkis mul plaan. Plaan jooksma minna. Nojah. Ega ma tegelikult endale kodus jooksuvarustust kaasa pakkides päris hästi aru ei andnud, et see pole siin mingi Lohu kergliiklustee, kus kõrgeimaks tõusuks on kellegi mahavisatud jäätisepaberist üle astumine. Autoga sõidab siin praeguses kodutänavas mäkke vaid teise käiguga. Ehk siis tõus on igati korralik. Eile nägin, kuidas üks mees siit joostes mäkke üles rühkis. Jooksmiseks seda tegelikult nimetada ei saanud.

Millal mina viimati jooksmas käisin? Vaadates neid viimaste päevade hädiseid aktiivsusmonitori näite (nt 19% või 34%) ja kõike, mis siiani söögiks on läinud, siis mida ma täna õhtul teha tahan? Otseloomulikult jooksma minna.

Lõigu pikkus siinse elamise ja mereäärse suure tee vahel on umbes kilomeeter. Teises suunas, mäest üles, asub kuskil üks kirik, mille õhtuhämaruses kostev pool- ja täistundi lööv kell kõlab kuidagi eriti kutsuvalt. Sinna on kaardi järgi 400 meetrit. Seega kokku 1,4 kilomeetrit. Üks ots. Sounds like a plan…

Mõned tunnid hiljem
Päevase pika jutu jätkuks lühike jutt: joostud! 1,4 kilomeetri kohta 176 meetrit tõusu. Palav polnud üldse. Raske ka mitte. Pulss oli madal. Täiesti tavaline jooks. Sarkasm ja iroonia on mu keskmised nimed, eks.

26.06.2017
Öösel oli äikesetorm. Müristas ikka korralikult ja hommikuks olid kõik rõdul kuivanud asjad … eeemm … pehmelt öeldes mittekuivad. Ja päikesevari oli kaotanud oma tootmisstandarditele vastava kuju, mille siiski enne lahkumist märkamatult sarnaseks suutsime taastada.
photo-26-06-17-7-54-28

Igal juhul oli päevaplaaniks võtta suund Spliti peale ja sealt edasi uude peatuspaika Vinišće’i. Teele jäi üks ilus rand, mille äärde ma üle keset sõiduteed ilutsenud pidevjoont uljalt ja kõhklematult keerasin.
photo-26-06-17-11-19-29

Split. Esimene pilk, mille püha Domniuse katedraali kellatornile heitsin, tõi koheselt meelde Assasssin’s Creedi ja natuke ka Hobbi Farseeri lood, mille viimast raamatut ma parjasti loen.
ac

Splitist viis teekond edasi kohta nimega Vinišće. Ma isegi ei püüa seda nime hääldada. Üle mägede sõites tekkis minus vahepeal kõhklus koha osas, kuhu teel oleme, sest kord ilustasid vaadet juba mobiilioperaatorite mastid, kord kidur taimestik. Päris „Vale pöörde” õhustik silme ette ei kerkinud, aga majutuskoha lubatud merevaade tundus kahtlaselt lootusetu. Siiski-siiski! Looklev tee üle mägede viis ilusasse väiksesse mereäärsesse paika. Välisuksest ujumiskohani on paarkümmend meetrit.
photo-26-06-17-19-08-37