Igasugused mõtted.

See, kui teeme näo, et midagi pole juhtunud, ei tee see olnut olematuks, eks. Muidugi võib piisavalt järjekindlalt midagi eitades lõpuks seda ka ise uskuma jääda, aga olematuks ei tee see ikka midagi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Noh, tegelikult ei olegi nagu midagi rääkida. Või noh on, aga jutt sellest, kuidas ma nüüd just eriti semestri lõppu ootan, hakkab juba veits üle viskama. Muidugi avastasin kalender-märkmikku lapates, et tegelikult on neid nädalaid, kus tegevused ülikoolis eriti aktiivselt sisse sõidavad, vaid neli. Mul on juba valmis gränd plän, kuidas mõne tunni jagu aega sealt maha näpistada. Plaan plaani otsa ja sisse. Story of my life.

Lisaks oma põhitöö kõrvalt olen hakanud aktivisitiks, kes võtab osa kõiksugustest töötubadest ja koosolekutest ning organiseerib ja viib läbi terve nädala jagu tegevusi ja vorbib meedia jaoks sellest kõigest artikleid. Oh, ma parem ei hakka süvenemagi, mille arvelt see kõik tuleb. Ise üritan mõelda, et see on nagu hobi või elustiil, kuigi tegelikult käib see ikkagi vist veel kohanemis- ja tõestamisperioodi alla. Ma ei teagi, kaua seda viimast vaja on. Eks vast ikka pidevalt. Et oleks ka endal põnev. Iga uue kohustuse või tegevuse puhul, mille ette võtan, mõtlen, et kui ma seda nüüd ei tee, siis ei hakka ma seda ilmselt kunagi tegema. Ehk siis hoian end rangelt eemal mugavustsoonist. Olen juba kuulnud teiste lugusid läbipõlemisest ning arvan, et minuga ei juhtu seda kunagi. Hahahahahaaa. Mul on nii faking loominguline ja mitte kunagi lõppev töö, et ma kohe ei teagi, kas see aitab madalseisu vältida või hoopis esile kutsuda. Enivei, ei tasu mõelda sellele, mida pole.
12142220_909980525764449_2015119783_n
Mul on üks seaduspärasus, mille paikapidavust olen märganud aastate jooksul korduvalt. Muidugi pole selles midagi originaalset, aga mõned asjad korduvad. Ei, mitte jälle see vana jutt. Hoopis see, kuidas mõne inimesega midagi totaalselt ära vussides hoopis uued teemad asemele tulevad. Ma veidi muidugi tunnen muret selle pärast, et kogemus näitab, kuidas vussi võivad minna ka head asjad. Et nagu mul siin on praegu käsil head asjad, eks. Ma muidugi loodan, et nagu mingi sajandat korda sama värki ikka ei juhtu.

Aga ükspäev käisin juuksuris. Hea on, kui juuksuril on arvuti, mille töökorras hoidmisel saan oma panuse anda. Et näiteks üks õhtu astun tema juurest läbi, et veits IT-värki teha ja siis järgmine päev astun tema juurest läbi, et veits juuksevärki teha. Naturaalmajandus. Juuksevärgi osas olen ma enam-vähem maha rahunenud. Selles mõttes, et mul pole enam mingeid kasvatan-ei-kasvata perioode. Aga kraam, mis pähe läheb sai veits täiendust. Vaha, mille ma suvel nüüd kohe praegu pidin saama, on end ammendanud. No mul on seda veel alles, eks, aga ma nüüd otsustasin, et see powder, mida juuksur juba mitmendat korda minu peal kasutas, on must have. No on hää küll.

Ja siis mul tuli meelde samblakass. See on üks ülivana teema. Kümme aastat vist varsti. Enivei, eile oli ühel ammusel sõbral sünnipäev ja sellega seoses tuli meelde. Me enam eriti ei suhtle. Või noh üldse nagu mitte. Aastaid juba. Aga üks aasta ma kinkisin talle samblast meisterdatud kassi. Sellega oli muidugi täiesti oma teema, miks kass ja samblast jne. Ei, see pole see asi, mille ma ära vussisin, sest siis ma veel ei teadnud, milleks ma võimeline olen. Aga lihtsalt tuli see samblakass meelde ja hunnik muid asju sellest perioodist. Hea aeg oli.