IV Rapla Selveri Suurjooks.

Osalesin täna IV Rapla Selveri Suurjooksul. Mingit jooksuärevust eelnevalt sees polnud ja olin suht rahulik. Raplasse jõudes hakkas vihma tibutama. Stardimaterjale toomas käies pidin tõdema, et väljas on ikka päris jahe. Vaikselt juba mõtlesin, et peaks Maximast mingid 6.99€ dressipüksid sebima. Dressipluus, mille võtsin kaasa ideega, et enne ja pärast jooksu on hea selga panna, oli mul seljas koguaeg. Pükse ma siiski ei ostnud.

Stardist sai kenasti liikuma. Rada oli piisavalt lai ning vabalt pääses kaasvõistlejatest mööda. Esimene kord, kui Polar Loopilt umbes 500 meetri peal pulssi küsisin, nägin numbrit 176. Mõtlesin siis kohe oma kiiruse peale ning sain aru, et tegelikult ma ju ei torma ning hingamine ja enesetunne on täiesti normaalsed. Paaril korral vaatasin veel jooksu käigus pulssi ja ikka oli see 170+. Mis siis ikka. Enesetunne oli hea ja usaldasin seda. Kuskil esimese ja teise kilomeetri vahel lehvitas mulle Emps, kes oli tulnud kaasa elama. Esimese kilomeetritähise magasin maha. Teine kilomeetrisilt ei tekitanud mingeid emotsioone. Selles mõttes, et ma ei oodanud kordagi, et saaks ometi see jooks läbi. Juba ammu ei jookse ma enam selle ootusega.

Umbes kolmanda kilomeetri täitudes hakkas korralikult sadama. Mitte mingi hädine uduvihm, vaid ikka ladistas täiega. Vesi voolas mööda nokamütsi nokka kohe sorinal. Tõmbasin dressipluusi üle jooksuvöö, et see vihmast läbi ei vettiks ja telefoni ära ei uputaks. Saju lõppedes oli dressikas läbimärk ja vihmast raske. Mingil hetkel tuli joogipunkt (tegelikult oli see vist juba enne vihmasadu hoopis). Tore, et rahvaspordiüritusel on kõigile mõeldud ja need, kellel vaja, sealt ka värskendust said. Mul oli hea meel, et mina turgutust ei vajanud.

Neljanda kilomeetri täitudes ei osanud ma hinnata, kuidas see viimase kilomeetri rada kulgeb. Vahemaid, kõrguseid, vanuseid jms näitajaid pole ma kunagi silmaga hinnata osanud. Seega ei teadnud ma ka seda, mis hetkel on jäänud pool kilomeetrit joosta. Jälgisin kaugustes olevaid jooksjaid ning tegin kindlaks, kust tee finišisse jõuab. Ega ma ju kunagi enne rada läbi ei jookse ning seekord ma ei süvenenud eelnevalt isegi rajakaarti. Vaatlusest piisas. Lõpus veits ikka pingutasin ka, kuigi kohta ma sellega ei parandanud. Aega mõne sekundi võrra vast küll.

Lõpptulemusega jäin väga rahule. Kui ma lootsin, et esimese poole sisse oleks täitsa okei saada, siis see soov täitus. Eelnevalt oma selle aasta trenne Endomondost vaadates mõtlesin, et kui aeg alla 33 minuti tuleb, on enam-vähem tulemus. Finišisse jõudes ja tabloolt aega nähes ei suutnud ma oma silmi uskuda. Alla 30 minuti? ? ??? Pärast Endomondost vaatasin, et nii kiiret keskmist kiirust mul see aasta pole veel olnudki. Ma muidugi kvalifitseerun ikka harrastajate sekka ja kilomeetriaeg keskmiselt 05:43 on minu jaoks päris hea. Keskmine pulss oli 176 bpm. Suht hull. Trennides olen ikka alla 160 hoida, kuid täna siis nii. Peamine on aga see, et emotsioon oli hea ning ise jooksu täiega nautisin.