Ja ma teen tööd…


Olgu mainitud, et jõin nii umbes kella 1730 ajal kohvi ja ilmselt enne kella kahte öösel magama ei jää. Ma olen küll väsinud, aga mul ei ole und. Mõtlen, et kindlasti olen unustanud midagi teha. Ja lisaks on veel ootel need asjad, mida ma pole unustanud, aga pole lihtsalt jõudnud teha. Homme algab uus aasta ja järgmised paar nädalat saab ilmselt hullu panna. Tuleb kuidagi jälle sellesse traditsioonilisse ja osaliselt ka uude rütmi sisse elada. Tean juba, et tegin suve keskel mõned valed valikud (mis tundusid sellel hetkel väga õiged), kuid püüan nüüd neid võtta väljakutsena, mis vajavad seljatamist. Ilmselt töötan kogu eeloleva nädalavahetuse. Aga mulle meeldib see. Võiksin täiesti vabalt teha 12-tunniseid tööpäevi. Noh, tegelikult vist hetkel teengi. Päevasel ajal praktilised tööd, õhtul sisuline. Selline mõnus piiripeal olemise tunne. Ja ma naudin seda. Sest mul on võimalus seda nautida.

Varasemalt piisas, kui panin kõik vajaliku märkmikusse kirja. Nüüd aga näen, et sageli pole mul märkmik üldse käepärast (sest ma olen alalõpmata igal pool mujal kui oma ruumis). Seega on tavaline, et telefonis on pidevalt punased korduvalt edasilükatud tähelepanu nõudvad meeldetuletused. Kui mind varasemalt kohutavalt häiris, kui mingid punased teavitused postkasti või Messengeri peal olid, siis nüüd on suhteliselt ükskõik. Vähemalt ei unusta midagi ära. Kuigi asjade edasilükkamine võib pikemas perspektiivis sama hulluks osutuda. Oeh. Tore on!