Jälle reede.

Eile hommikul ärgates sattusin segadusse. Kas päriselt on neljapäev? Ei, on ju alles teisipäev. Ei, eile oli kolmapäev. Seega täna peab olema neljapäev. See tähendab, et homme on reede? Kui eile oli kolmapäev ja täna on neljapäev, siis võib tõesti nii olla, et homme on reede. Juba!? Sest alles oli teisipäev. Unesegase peaga pidin taaskord tõdema, kuidas aeg ikka nii kiiresti läheb. Ergutasin täna tööl kolleege, et mõelda vaid, üle-ülehomme on jälle esmaspäev. Loodan, et kõigil muutus päev sellest paremaks.

Aga jah. Alles oli eelmine reede, kui olin pool päeva tööl ja teise poole päevast veetsin Tallinnas. Olin juba pikka aega otsinud võimalust päev selliselt planeerida ning tollel reedel pärastlõunale sattunud koosolek TLÜs andis selleks ülihea võimaluse. Ajastasin oma teekonnale ka Kalamaja, et Fabrikus endise töökaaslasega kokku saada. Väga vahva oli üle pika aja taas näha ja lobiseda. Ja noh, TLÜ külastamine ei põhjustanud ka mulle mingeid traumasid, kuigi suutsin seal ära eksida ja majad segamini ajada. Pool aastat on ikka pikk aeg. Kohe parajalt pikk.

Kevad on pöörane. Kuid sellest hoolimata mulle meeldib, mida ma teen. Tunnen, et see sügisene tuhin on uuesti peale tulnud. Tavaliselt on ikka nii, et kevadel kipuvad sellised asjad just pigem vaibuma, aga mul on vastupidi. Näen sügisel alustatu tulemusi ja saan öelda, et seatud eesmärgid on suuremalt jaolt täidetud. Eks ma sellepärast jaksangi neid esmaspäeva-nalju teha.