Jooksukilomeetritest.

jooksutoss

Augusti esimeses pooles sain joostud selleks aastaks seatud 300 kilomeetrit. Hetkel on mul selle sama eesmärgi jätkuks seatud kõrge ootus läbida aasta lõpuks veel täiendavad 200 kilomeetrit, mis teeks aasta koguskooriks 500 kilomeetrit. Minu arvutused näitavad, et ideeliselt peaksin jooksma iga nädal 15 kilomeetrit. See on kõva varuga planeeritud, sest detsembri olen hetkel välja jätnud. Ehk siis ilmastikuoludest ja muudest vabandustest tingitud olukorrad on arvesse võetud. Saab näha.

Minu praegused jooksud on süsteemitud. Lihtsalt lähen ja jooksen. Pulssi hoian ikka alla 160. Kiiruses või pulsis pole kuskile arengut toimunud. Kuna mul puudub otsene vajadus midagi saavutada, siis selline reibastav jooks paar korda nädalas on igati omal kohal. Muidugi ei tule selle pealt tulemusi. Ja tulemusi on raske teha, kui pole mingit eesmärki.

Tundub, et tasa ja targu hakkab jooksmisest taaskord harjumus saama. Suurem osa septembrist ja oktoobri esimesest poolest läks mind vaevanud madalseisu nahka. Periood, kus lihtsalt käisin tööl ja koju jõudes blokkisin kõik töömõtted ära, sest need ärritasid mind. Peamiselt tegin seda mängudesse sukeldudes, striimis tšillides või „Wallanderi” vaadates. Jooksma minna oli raske, sest jooksmine ei tohi käia sundides. Eelmisel nädalal toimus lõpuks see kõige madalamast punktist läbikäik ära. Põhimõtteliselt ühe päevaga käis mingi klõpsatus ära – jutuajamised mitmete inimestega erinevatel teemadel, veits kiunumist, veits kiunumise kuulamist, veits mõistmist kui sigahea töö mul on ning motivatsioon tuli mühinaga. Ikka täiesti uskumatu kogemus. Päeva lõpuks ja uue alustuseks lasin poole ööni tööd teha. Ja nüüd siis harjutan tasapisi uuesti jooksmist.