Käes on lõuna. Sõin ühe õuna.

kell

Okste lõikamine on kevadhooajaks lõppenud. Eelmise neljapäeva õhtul jätsin igasugused füüsilist pingutust nõudvad tegevused (sh ka okste lõikamise) vahele, sest ilmnes, et kevadpöörasus tekitab mõningatel juhtudel ka unehäireid. Sellel hommikul viskas töökaaslane pilgu mu „liitrisele kohvile” (tavaline Statoili XL) ja uuris, kas mul on väga raske. Tegelikult kogus hoogu hüperaktiivsuspuhang. Teised suhtusid veits skeptiliselt minu ülimale reipusele ning tundsid muret, kuidas ma pärastlõunase pika koosoleku vastu pean. Eeldusel, et ma üldse sinna ilmuda jaksan. Aga ei. Mul pole kunagi ükski koosolek käimata jäänud. Kevadpöörasusest tingitud hüperaktiivsus on imeline. Isegi, kui pole korralikult puhanud, saab kõik vajaliku tehtud. Ja rohkemgi veel.

Nädalavahetusel avastasin, et kõik need miljon vahvat veebipõhist koolitust, kuhu olen ennast registreerinud, ootavad kodutööde esitamist. Kurjustasin endaga, et oli seda kõike vaja? Kolm kursust, kus tuleb iga nädal midagi esitada. Ja eelnevalt tuleb sisulist tööd teha, et üldse midagi esitada saaks. Never again! Kõvasti multitaskingut harrastades olen praeguseks hetkeks kahe kursuse kõik tööd ära esitanud.

Nädala alguses käisin verd andmas. Puhanud? Jep, nädalavahetus mõjus hästi. Söönud? Noh, hommikul veits sõin ja pärast augustamist plaanisin kohe lõunale minna. Läksin ma jee lõunale. Õigemini läksin küll, aga suutsin süüa vaid ühe õuna. Ja natuke toorest porgandit. Pärast tööpäeva koju jõudes viskasin voodisse pikali. Ja lõpuks sõin enam-vähem korralikult. Toidukogused, mida tarbin, on kahtlaselt kahanenud. Eelmisel kevadel oli suht tavaline, et käisin tööl kaks korda lõunat söömas. Ja mõnikord veel kolmandat korda lisakski. Praegu saan kõhu täis väga väikestest kogustest. Noh, selle üle pole põhjust kurta.