Käi pesulasse.

Käin siis vaikselt suusatamas ja täitsa meeldib mulle. Distantsid pole mingid megapikad, sest olgem ausad, ma eriti pikalt ei jaksa sõita. Võrreldes jooksmisega pole ma osanud lihtsalt leida seda vastupidavuspunkti. Suusatamine on rohkem nagu HIIT mu jaoks, sest ühel hetkel rahmeldan kiirust üles ja natuke peale seda nohisen vaikselt edasi rühkida. Kui ma koguaeg niimoodi rahulikult liiguksin, võiks ilmselt ka 10 kilomeetrit jutti sõita. Talv on õnneks piisavalt lühike ja mingeid rekordeid ma jahtima ei hakka.

Eile käisin autoga lõpuks pesulas. Täiesti juhuslikult. Poolteist tundi hiljem puhast autot nähes ei suutnud ära imestada, et kas päriselt mul ka sellist värvi auto on!? Ehk siis lõpptulemus on väga ilus. Nüüd hoian teda hoovis ja kuskile ei sõida, sest muidu saab mustaks. Tegelikult lihtsalt polnud täna tarvis sõitma minna ja naudin rohkem jalgsi liiklemist. Eriti just tööle-koju marsruudil. Minu suur unistus, eks. Puhas Iko-Brian on aga nunnu küll. Ahjaa, pesulas küsiti, et miks seal esitiivalt värv nagu kare on. Hahahahahahaaa. Ma siis ütlesin. Sellepärast, et ma tegin värvitöid. Iseseisvalt. Internetist õppisin. No seda ma muidugi ei öelnud. Ütlesin vaid, et ma veits värvisin sealt.

Vahepeal vaatasin ära läbi sarja „Making a Murderer”. Alguses tundus selline jama ja mõtlesin, et sellele ma küll aega kulutama ei hakka. Kuid teise osa lõpuks läks juba päris põnevaks ja vaatasin kõik osad ära. Päris hull ikka küll, kuidas maailmas asjad on. Striimi aga väga vaadata ei viitsi enam viimasel ajal. Mängida ka mitte. Lugenud olen hoopis.