Käisin eile Tallinnas, ostsin Coca-Colat, paigaldasime laeplaate.

Käisin eile Tallinnas. Selles pole muidugi midagi erilist, sest Tallinnas käin viimasel ajal päris tihti. Aga eile läksin rongiga. Eelmisel õhtul ostsin päevapileti ära ning järgmisel hommikul ärgates pidin tõdema, et on selle suve kõige sombusem ja pimedam päev. Kadus igasugune motivatsioon läbi vanalinna jalutada ja Baltasse jõudes võtsin suuna hoopis trammipeatusesse. Linnainimesed teavad muidugi, et Baltas pole praegu trammipeatusesse eriti mõtet minna. Aga kuna mina oli maalt ja rongiga, siis mina ei teadnud, et mingi massiivne trammitee uuendamine käsil on. Ringiga jõudsin kohta, kust sõitis asendusbuss Hobujaama. Oh jummel, kuidas see linn ikka muutunud on. Sadama juures muudkui ehitatakse ja hooned aina kerkivad. No tõsine maaka ja vanainimese tunne tuli peale.
Vanasti olid sellised.
Vanasti olid sellised.
Kraanad Baltas.
Kraanad Baltas.

Kuna olin otsustanud rongiga Tallinnas käimisest maksimumi võtta, siis läksin piisavalt varakult, et jõuaksin Foorumi verekeskuses doonoriks käia. Hommikul ma kohvi ei joonud, sest teadsin, et linnas kohvikus tahan niikuinii ühe latte teha. Veretädi, kes minuga eelnevalt vestles, kiitis sõrmeotsast vereproovi võttes minu sooje käsi ja head hemoglobiinitaset, aga paraku valmistas minu vererõhk temas pettumuse. Nojah, sombune ilm, joomata hommikukohv. Aga lubas ta mu siiski verd andma tingimusel, et eelnevalt seal ühe kohvi võtan. Lahmasin tulist kohvi juua, kui juba nõelatädi mind kutsuma tuli. Protseduur kulges kenasti. Kui ma tavaliselt sealt kingituseletist midagi ei võta, siis seekord jäid silma kummikinnitusega LED-tuled jalgrattale. Jalgrattaga sõidan ma muidugi harva ja pimedas peaaegu üldse mitte, aga vaatasin, et hämaras jooksmisel oleks nendest tuledest päris hästi kasu.

Edasi läksin tiksusin veits Viru keskuse Rahvaraamatus. Igasugused muud vidinad pakkusid seal oluliselt rohkem huvi kui raamatud. Peagi oli aeg nii kaugel, et võtsin suuna Solarisse, kus ootas ees kohvitamine kodumaad külastama tulnud sõpsiga. Kuna veebruaris, kui ta Eestis käis, olin ma palavikuga siruli, siis ootasin kohtumist kohe eriti. Lobisesime maast ja ilmast ja vanadest asjadest ja praegustest asjadest ja tulevikuasjadest.

kook-tee

Tagasi Baltasse jalutasin läbi vanalinna. Selverist võtsin ühe Coca-Cola, sest madal vererõhk ja madal õhurõhk ja puuduv veri lämmatasid mu reipust juba hommikust saati. Seekord ei aidanud ka Coca-Cola. Kodupeatusesse jõudes lonkisin üliaeglaselt koju. Kodus oli Vats jõudnud ühte tuppa juba miljon laeplaati paigaldada ja olin ka veidi abiks. Õhtul passisin niisama tahvlist seriaali vaadata. Et siis selline käisin-poes-ostsin-sokid-keetsin-suppi postitus.

tallinn-15072016