Käisin jooksuvõistlusel.

Täna oli jooks. Lausa võistluse moodi jooks. 5,6 kilomeetrit. Mingeid ettevalmistusi ma ei teinud. Ei söönud kuidagi teisiti ja ei teinud mingeid erilisi trenne. Viimane trenn oligi kolmapäevane tagasihoidlik kolmekas. Hommikul korralik kõhutäis praemuna, veiselihakotleti, tomati ja kohvi näol. Poolteist tundi enne jooksu sõin ühe banaani ning jõin vett. Kohe hommikul, kui võistluskeskus avati, käisin võtsin stardimaterjalid välja. Number ja proteiinibatoonike. Lisaks viisin lõpuni Ljoozi registreerimisprotsessi. Sellega suutsin ma üldse nii paha olukorra tekitada, et mul praegugi on halb selle peale mõelda. Igal juhul oli neil sekretariaadis talle stardinumber kenasti olemas ja sai ikka osaleda ja sellega läks kõik hästi.
11849171_1619226448360877_1803240163_n
Umbes 20 minutit enne jooksu algust, kui olime auto ära parkinud, tuli päris korralikku vihma. Hommikul mõtlesin just, et minu poolest võib sadama hakata, aga alles siis, kui jooks juba alanud on. Selle ajaga, mis kulus autos rihmade ja vööde ja paeltega seotud toimingutele, jäi aga vihm järgi. Päike tuli välja ja oli päris soe. Stardis võtsime päris lõppu. Vägagi teadlikult seadsin eesmärgiks eirata stardist minemakappajaid. Kui ikka esimese 300 meetriga pulss kõrgeks ajada ja hingeldama hakata, siis on oht kiiresti ära kustuda. Enne jooksu otsustasin, et tegelikult pulsile üldse tähelepanu ei pööra. Jooksen enesetunde järgi. Ikkagi võistlus ja peab endast rohkem andma kui treeningul. Tulemust ennustades ja kalkuleerides soovisin vaid seda, et see oleks parem kui aasta tagasi samal jooksul.

Veidi enne esimest kilomeetrit viskasin siiski pilgu pulsile. Oli vist 172. Samas nagu rütm oli hea ja ei hakanud midagi muutma. Kilomeetrid läksid kiiresti ja kordagi ei tekkinud tunnet, et raske on ja nii palju on veel minna ja saaks ometi juba läbi. Kolmanda kilomeetri peal vaatasin aega – 17 minutit kopikatega. Nohjah. Siiski kiirustama ei hakanud. Poole kilomeetri möödudes hakkas vasak põlv tunda andma. Hästi õrnalt, aga ikkagi. Kuidas ma niimoodi lõpus tempot juurde saan panna? Ignoreerisin seda täielikult ja mõtlesin muudest asjadest.

Jõudsalt ikka püüdsin eesjooksjaid kinni ja möödusin neist. Alles veidi enne viienda kilomeetri silti jooksis minust mööda esimene võistleja. Paarkümmend meetrit pärast seda otsustas mu keha, et nii ei lähe kohe mitte, et minust mööda joostakse ning seetõttu on just nüüd kõige parem aeg alustada lõpuspurdiga. Ehk siis ligikaudu 600 meetrit enne lõppu. Olin veidi hämmingus, sest kiirus, mida ma arendasin, oli ikka liiga ulmeline, et selliselt lõpuni minna. Endomondo sõnul oli tippkiirus lausa 15,9 km/h. Seda ilmselt muidugi mingiks lühikeseks hetkeks, aga minu jaoks kõlab väga uhkelt. Põlvevalu ununes täiesti. Lisks puudub mul vist absoluutselt igasugugune oskus hinnata vahemaid. Sellel lõpuspurdihetkel oli mul juba meelest läinud rajaskeemil olnud info – kas lõpus on veel staadioniring ka või saan kohe finišisse pöörata? Muidugi, oli staadioniring. Kuna aga minu taha jäävate võistlejatega oli selleks hetkeks juba ohutu vahemaa, siis väike kiiruselangus ei muutnud midagi. Lõpus suutsin veel pauerit välja pigistada ja korra uuesti kiirust tõsta. Pulss oli sellel hetkel ilmselt umbes miljon. Pärast Polar Flow sünkimist selgus, et maksimum oli 187, aga keskmiselt püsis 172 kandis. Üle 180 oli umbes pooleteise minuti jagu.

Keskmine kilomeetriaeg tuli 5,39 min/km, mis tähendab, et jooksin enda selle aasta parima aja. Mingid väiksed rahmeldatud 2-3 kilomeetrised jupid ei lähe arvesse. Eelmise aasta võistlusest (rada oli siis veidi lühem) jooksin lausa 2 minutit parema aja. Ljoozil oli tegu esimese võistlusega üldse ja tegi väga tubli tulemuse. Lõpus tuli temagi korraliku tempoga finišisse. Mõlemad jäime jooksuga rahule ning paar tundi hiljem tuli jutuks, et millagi on tulemas ju Nike Noortejooks. Mõtlesin, et tšekkan järgi, et kust see noor olemise piir tõmmatakse ja kahtlustasin, et jään sellest ilmselt välja. Üllatus-üllatus! Ma kvalifitseerun ka nooreks! Noh ja nüüd olemegi sellele jooksule regatud. Põnev-põnev.