Käisin tööl, keetsin kohvi, ladusin puid.

11356667_868144329931896_1003583302_nEsmaspäeval oli mul suur au viibida vastuvõtukomisjonis ning tänu sellele veeta järjest kaheksa tundi 9-ruutmeetrises ruumis tulevaste õppuritega vesteldes. Et asi nii dramaatiline ei tunduks, siis tegelikult tegime vahepeal ühe kaheminutilise pausi ka. Aeg muidugi lendas kiiresti ning väsimus tekkis alles päris õhtul. Regulaarse päevaplaani lõi see aga segi. Lõunasöök juba enne keskpäeva, palju istumist, vähe vedelikku ja õhtusöök alles 21 ajal. Kuigi ega siis enam mingit söögiisu polnudki. Endamisi lootsin, et jõuan ikka õhtul jooksma ka, kuid ei. Vaimselt aktiivsest päevast tingitult tuli uni raskelt. Kell 2240 alustasin uinumist ja kell 2340 vaatasin kella lootuses, et on juba varahommik ja saaks see rahutu öö ometi läbi.

Uueks hommikuks oli juba päris okei olla. Käisin ajasin mõned tööasjad korda, tulin koju ja viskasin voodisse sliipu. Selline kolmveerandtunnine pauernäp oli. Seejärel arvasin, et nüüd on küll aeg jooksma minna, kuigi tunne oli veidi kõhklev. Kaks sekundit enne seda, kui oleks teinud esimesed jooksusammud, helistas Emps ja uuris, et kas saan vajadusel järgneva paari tunni jooksul abiks olla. Alguses mõtlesin küll, et no mida, aga siis võtsin seda kui märki või ennet, et ei tasu jooksma minna. Seda enam, et enesetunne oli ju kahtlane. Selle asemel läksingi tšillisin kodus. Lobisesime Ljoožiga päikesepaistet nautides, pärast läksime metsmaasikaid korjama ja nii kujunes sellest väga mõnus õhtupoolik.

Täna aga teadsin, et jooksmist enam edasi ei lükka. Ljoožiga tegime kõigepealt puuladumistalguid, mis tänu kenale ilmale kujunes väga mõnusaks tegevuseks (ahjaa, peangi kontrollima, et kas mul ikka mingid päevitusrandid ka nüüd on). Mõtlesin alguses, et veits olen abiks, aga siis hakkas see puudehunnik nii jõudsalt kahanema ja loba lippas meil ka hästi ning järsku ühel hetkel olidki kõik halud riidas. Kodus viskasin jooksukraami selga ja läksin välja. Noh ma ei tea. Pulss oli liiga kõrge, põlv hakkas valutama, aga tegin ettenähtud viieka ikka ära. Pärast jooksu aga oli enesetunne hea ja valu on läinud. Ajan selle tänase valu eelnenud päevade kaootilisuse süüks ja loodan, et järgmine jooks tuleb jälle hea.