Kevadpöörasus 2017.

lilled-2017

Kevad ajab inimesed hulluks. Või kui mitte hulluks, siis vähemalt teeb rahutuks. Rühin läbi tööpäevade jabura positiivsuse ja entusiasmiga. Mis sellest, et hommikud on ikka sigarasked. Loivan mööda kodu ringi ja üritan kuidagi end käima tõmmata. Ja see hetk, kui astun tööl uksest sisse, muutub kõik. Esimese kohvini pean muidugi pingutama. Täna pidin lausa üheteistkümneni pingutama. Eile ma jällegi päeva teist kohvi ei tahtnudki. Veits nagu ebastabiilne. Kolm õhtut olen lõikunud. Aias. Puid. Ja kui ma lõikumistööd teen, näen välja suht nagu mingi kirvemõrtsukas. Nagu Vats täna tabavalt ütles. Aga suht nagu vahet pole, mis hilpudega ma koduaias oksi lõikan. Muidugi siis, kui mõni tuttav mööda läheb, ma päris nii ei arva. Aga üldselt on ikkagi suva. Seda ma veel ei tea, millal ma kõik puud lõigatud saan. Ehk ikka nädala lõpuks on valmis. Kuid korraga mitu tundi väga ei jaksa pea kuklas taeva poole vahtida. Töötegemine peab natuke ju tore ja mõnus ka olema. Seega üritan päris mitte iiveldamiseni rapsida. Sest pärast on vaja veel trenni teha. Ja reipana hoiab see, et oksi lõigates saan samal ajal telefoniga lobiseda. Või tööl olles oma sahtel-postkastist leida üllatusi ja pärast veel jope taskust ka leida üllatusi. Ja siis rääkida inimestega (jaa! ma olen ise ka suht segaduses selle pärast) asjadest. Huvitavatest asjadest. Jaburatest asjadest. Ja natuke kõige selle juures veidi tobu olla. Ja siis Facebooki laule spämmida ja Instagram ära lagastada. Mul on selle kõige üle hea meel. Väga kohe.