Kõige suurem trenniisu on ikka siis, kui sellega tegeleda ei saa.


Kaks nädalat olen nüüd stabiilset korvpallis käinud, aga endiselt on raske. Eilses trennis diagnoosisin endale iseseisvalt rauapuuduse. Osav, ma ütleks. Isegi Google’it polnud vaja. Või siis pigem hoopis loogiline järeldus. Täna tegime tööl pärastlõunal pausi ja käisime õues virgutuskõnnil eesmärgiga apteegist rauda osta ja möödaminnes Omniva pakiautomaati tühjendada. Homsest siis hakkan metalli manustama ja loodan, et aitab võhmale kaasa.

Aga eilne trenn oli hoolimata kergelt nõrgast olekust ja vaid kolmest trennilisest ülimõnus. Tegime erinevaid ründeharjutusi. Torbikud olid üle terve saali ning iga harjutuse puhul sai piisavalt katsetada ja läbi mõelda ja uuesti katsetada kuni lõpuks õige tunnetus hakkas tekkima. Mänguolukorras selliseid asju õppida ei saa, sest mingid situatsioonid tulevad ette vaid mõnel üksikul korral ning on hetkega möödas ja võib vaid tagantjärgi mõelda, kuidas oleks võinud.

Praegu, kui väljas juba mõnda aega stabiilselt mingisugune lumekirme maas hingitseb, kibelen jooksma. Kõlab enam-vähem nagu ideaalne vabandus stiilis, et just nüüd, kui mina tahan jooksma minna, on ilm täiega ebasoosiv. Jaa, ma tean, et saab ka talvel joosta. Riided on mul täiesti olemas. Aga kindel jalgealune on puudu. Kui ma eelmisel aastal käisin mõnel korral isegi lausa jäise tee peal sörkimas, siis selleks aastaks on veidi mõistust ikka koju tulnud. Pole riski väärt, et end kuskil ära vigastada ja pärast halada, et ei saa joosta ega korvpalli mängida. Igati tore on näha, et mingi alalehoidlikkus on minus taastunud võrreldes sellega, kuidas ma pool aastat tagasi hullunult tõuksiga ringi ajasin, mööda mäenõlvu lahtisel terval kiviklibul turnisin ja mõtteid sellest mõlgutasin, kuidas motokrossiga võiks tegelema hakata.