Kolm seriaali: Quantico, Stranger Things, The Family.

Suvega olen ära vaadanud kolm seriaali. Kaks neist on vaid hooajapikkused, mis muudab nad eriti vaadatavaks just aja ja sisu suhte poolest. Suve alguses hakkasin ühe striimituttava soovitusel vaatama seriaali „Quantico”. See on lugu sellest, kuidas treenitakse tulevasi FBI agente ning selgub, et keegi nende seast on reetur ja terrorist. Algus oli huvitav, aga siis mingist hetkest hakkas juba liigselt „Pretty Little Liarsit” meenutama ja pidevalt käis mingi musitamine ja suhtedraama. Ja olgem ausad, see on maailma kõige ebatõenäolisem, et selliselt võiks üldse mingi agentide koolitamine käia. Aga noh, tegu ongi lihtsa meelelahutusega ja mitte mingi dokumentaaldraamaga. Vaatasin ära terve esimese hooaja (22 osa), mis lõppes selliselt, et minu jaoks sai see seriaal läbi, kuigi teine hooaeg on ka tulemas.

Teine seriaal, mida vaatasin, oli „Stranger Things”. Kaheksast osast koosnev hooaeg tuli Netflixis korraga välja. Selle seriaali kohta on öeldud, et seda sorti kraami on juba piisavalt palju toodetud nii filmide, seriaalide kui raamatutena. Salapärane kadumine, valitsuse ja salajase labori katsed, paralleelmaailm, üleloomulikud võimed. Noh, selline korralik ulmekas, mis põimitud retrohõnguga. Mingi hetkeni oli isegi veidi õudne, kuid lõpuks tundus, et seda oleks päris lahe isegi 4.-5. klassi lastel vaadata. Seda just eelkõige tegelaste pärast, kelleks olid lapsed ning kelle karakterid olid ülilahedad.

Kolmandaks seriaaliks, mis läbi vaadatud sai, on „The Family”. Lühidalt on sisuks see, et ootamatult ilmub välja kümme aastat tagasi kadumaläinud poiss, kelle tapmise eest on isegi inimene süüdi mõistetud ja vangi pandud. Kuid peagi tekib küsimus, kas tegu ikka on selle poisiga, kes rööviti. Kuigi mõned asjad saavad selguse juba hooaja keskel, siis põnevust jätkub viimase osani välja. Siiani on ilmunud seda seriaali üks 12 osast koosnev hooaeg ja väidetavalt seda rohkem edasi ei toodeta. 12. osa lõppeb samas selliselt, et sealt annaks teemat edasi arendada küll, kuid samas võib ka selle lõplikuks lugeda ja jääbki vaatajale endale veidi mõtlemisainet.

Sellised ühe-kahe hooajaga piirduvad seriaalid on päris mõnusad. Näiteks eelpool mainitud „Pretty Little Liars” vaatamine mul just sellepärast pooleli jäigi, et seda venitati lõputult: toodeti viis hooaega, vahepeal oli tootmisest paus, siis tehti mingi spin-off ja selleks ajaks oli mul huvi juba kadunud. Kaua seda venitamist ja kunstlikult pikendamist ikka kannatada võib.

Olen siin veel otsinud, et mida võiks vaadata, aga kohe tõesti ei ahvatle need 4+ hooajalised 22 osast koosnevad eeposed, mille puhul lõppu pole näha. Muidugi arusaadav, et tootmise eesmärgiks on raha teenida ja hästiminevat kraami tulebki müüa. Vaataja seisukohast on muidugi kurb, kui lugu kunstlikult venitama hakatakse.

Samamoodi ju lörtsiti „Castle” ära. Lõpuks saadi aru, et tootmisesse peab ikkagi lõpp tulema, aga selleks ajaks oli süžee alla käinud, näitlejad väidetavalt omavahel enam läbi ei saanud ja lõpplahendus naeruväärselt tuli labane (niipalju, kui ma seda poole silmaga kõrvalt jälgisin). Vaatasin just, et „Kaardimajale” keevitatakse ka 5. hooaeg lisaks. No saab näha, sest juba kolmanda lõpp hakkas mulle igavana tunduma. Seega seriaalide valimine on nende venimise tõttu keeruline ja seetõttu ma tavaliselt neid vaadata ei viitsigi.