Kui suusatada ei saa.

Viimased hommikud on nii uimased olnud. Üldiselt olen ikka hommikuinimene, aga praegu on küll tunne, et tahaks niisama kuskil lebada ja mitte ühelegi kohustusele mõelda. Kisub jälle sinna suunda, et sellest olukorrast vabanemise ainsaks võimaluseks võiks järjekordselt olla puhvetist kohvi ja saiakeste ostmine. Söömisest on mul tõsine hobi ikka saanud. Eile tund aega peale lõunasööki mõtlesin, kas oleks väga ebanormaalne veel kord sööklasse lõunat sööma minna. Õnneks ma ikka ei läinud. Nüüd, kus suusatamine on komplitseeritud (peamiselt siis lume puudumise tõttu, eks) ja jooksmine samamoodi (peamiselt olematute teeolude tõttu), hakkab see mulle muret valmistama. See söömise osa siis. Ja liikumisvõimaluste piiratus. Muidugi loobki hea võimaluse õhtul üle pika aja hoopis hantlitele tööd anda. Täna otsustasin söömise asemel praktiseerida hoopis joomist. Hommikul tööle jõudes tegin kakaod ja nüüd käisin tegin tassikese teed. Saab näha, kuidas toimib, sest lõputult süüa ka ju ei saa. Põhjust pole ma suutnud välja mõelda, sest kõik on küllaltki stabiilne. Mis muidugi loob eeldused just kõrvalekalleteks. Aga sellest kirjutan võib-olla siis, kui ma öösel striimi vaatama hakkan.