Kuidas ma kardinatesse takerdusin.

Seadsin tänase päeva eesmärgiks oma koivad välja jooksma viia. Eelmine jooks oli ju laupäeval ja kui väga pikk vahe sisse jääb, on see kuidagi häriv. Vaimselt hakkab närima. Seda enam, et mul mingit vabandust mitte joosta ju pole. Juuksed ei valutanud ja pärastlõunal vanaema sünnipäevale ka minema ei pidanud. Rihtisin terve päev sobivat hetke. Ikka nii, et ei jääks toidukordadest normaalsele kaugusele. Enne lõunat oli mul vaja Internetis passida. Kõiki lehti refreshida ja olla sekundi pealt kohal, kui kuskile midagi uut ja huvitavat tekib. Noh, teadagi, et nii need asjad ei käi. Lõpuks lihtsalt rebisin end sellest tühjapanemisest vabaks.

Mulle meenus, et kunagi kevad-talvel sai Abakhanist üks 10€ kangatükk ostetud ning gränd plän nägi ette, et tulevikus hakkab see kardinaks. Otsustasin, et tulevik on täna. Kuna toormaterjal oli küllaltki lahmakas ja pikkuse poolest oleks jätkunud lausa kahele ja poolele aknale materjali, aga mul poolikut akent pole, siis ei hakanud ma üldse midagi jupitama. Mõtlesin, et olen kunstipärane ja lasen oma suurepärasel sisekujundajaoskusel, mida mul pole, särada. Voltisin üleliigse jupi mitmekordseks ja krookisin äärtest ja keskelt kokku. Traadist ja robustsest takupaelast meisterdasin ka väikseid hoidjad, millega kardin siis, kui ta täies purjes parajasti akna ees ei lehvi, kokku köita. Hämara ja pilvise õhtupoolikuga, kui akna kõrval olev põrandalamp põlema panna, jätab päris hubase mulje. Ah, mis ma siin ikka pläran. Pilt ütlevat rohkem kui tuhat (loe: 206) sõna.

20150707_120141

20150707_204711

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Või eks ikka tahtsin küll, aga et lahtisi otsi ei jääks, peab koivaseiklused lõpuni pajatama. Ehk siis aeg enne ja pärast lõunasööki kulus kardinaloomele, misjärel oli sobiv hetk teha tass kohvi. Kohvi joomise järgselt on jooksmine muidugi no-no. Seega tekkis jälle puhveraega. Lõpuks pärast õhtusööki, alles veidi enne 20, otsustasin, et nüüd on aeg. Taevas tundus veidike selgem ja ajasin hilbud selga. Katsetasin täna veel ühtesid oma vanu jooksujalatseid. Etteruttavalt saan öelda, et ka need olid jalas väga head. Vist minu olemasolevatest parimad. Kuna ma aga seda parima ja hea tiitlit viimasel ajal absoluutselt iga asja kohta viskan, siis tõsiseid järeldusi teha ei tohiks. Muide, käisin Skechersis paljukiidetud GoRun 4 proovimas. Megakerged olid küll, aga isegi lühiajaliselt jalga proovides need head ei tundunud. Mõtet impulssostuks ei tekkinud ja tegelikult, kui üldse olla valmis sellist raha (99€) välja käima, siis peaks ikkagi eelnevalt Jooksueksperdis vms kohas oma koibadele ülevaatuse laskma teha. Tulles jällegi tagasi tänase trenni juurde, siis lippasin kokku täpselt viis kilomeetrit. Umbes 1,5 kilomeetri peal hakkas kerget uduvihma sadama, aga see ei häirinud üldse. Andis pigem jooksule iseloomu. Hea oli. Ja nautisin täiega. Endale tundus, et jooksin väga kiiresti, kuid kodus Endomondosse pilku visates nägin, et keskmine kilomeetriaeg oli ikkagi 06:15. Pulsi kohta ei tea täna midagi öelda. Panin küll vöö peale, aga anduri unustasin tuppa ning alles õues, kui kella ja vööd paaritama hakkasin, sain sellest teadlikuks.

Screen Shot 2015-07-07 at 21.21.41

5 thoughts on “Kuidas ma kardinatesse takerdusin.

  1. Kas see “pärast kohvi joomist ei tohi joosta” on sul omast kogemusest või kellegi teise arvamus? Proovi järele – võib selguda, et kõik need ranged “enne trenni ei tohi kaks tundi süüa! ega tund aega juua!” jutud on veidi liialdatud. S.t. võibolla mõnel teisel ongi halb, aga sinul ei pruugi.

    (Sama kõikide muude joomis-söömis-nõuete kohta. “Alates 20 minuti pikkusest trennist peab kindlasti vahepeal jooma!!!” – ja siis sa näed, kuidas paari km sörkijatel on veepudel kaasas, sest no peab ju.)

    1. Jah, see on mu oma kogemus. Nii kohvi kui söömise kohta. Üldjuhul lõppeb see sellega, et hakkab pistma või tabab kõhuvalu ja joosta ei jaksa. Päris kaks tundi vahele jääma ei pea, tunnike on enam-vähem paras.

  2. Eriti lõbus on see, et Tartu Maratonil jagatakse rajal kohvi 🙂

    Kui sa pikema jooksu või võistluse keskel paar klaasi vett vms jood, mis siis saab? Ka pistab?

    1. Spordivõistlustest on rahvaüritused saanud ja ikka hea, kui saab selle käigus sõbrannaga kohvitada. Kooki võiks ka pakkuda 😀 🙂

      Minu pikaks jooksuks ongi enamasti vaid 5 kilomeetrit, mille käigus ma kunagi ei joo. Ainsaks võistluskogemuseks on mõne aasta tagune Pühajärve jooks, mida läksin läbima pigem tervisesportlasena. Siis joogipunktides ikka mõned lonksud vett võtsin, aga mitte nii suures koguses, et kõhus loksuma hakkaks ja tunde raskeks muudaks.

      1. Ma lähen järgmisel nädalavahetusel sõbrannaga ühele orienteerumisvõistlustele ja võtan kindlasti paar pirukat ka kaasa, metsas hea nosida!

Comments are closed.