Kuidas ma saapaid suuskade küljest lahti ei saanud.

Eile käisin metsas suusatamas. Pikk rada on meil siin sisse sõidetud, kuigi pool sellest oli eile täis tuisanud. Mõtlesin küll, et lähen teen ise uued jäljed sisse, aga sealt suunast tuiskas lumi otse näkku ja lihtsalt ei saanud silmi lahti hoida. Seega pöörasin otsa ringi ja sõitsin metsatuka varjus tagasi. Kokku veidi üle viie kilomeetri. See valgustatud 1,3 kilomeetrine ring, mis lähemal on, oligi juba liiga üksluiseks muutunud ja selles mõttes metsarada on palju põnevam. Samas nädala sees pärast tööpäeva, kui õues ikkagi pime on, metsa nagu eriti ei kisu. Isegi siis mitte, kui pealamp oleks. Aga eile rajalt tagasi jõudes ei saanud ma saapaid klambrite küljest enam lahti. Lõhkusin lausa suusakepi otsa sellepärast ära. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui võtsin saapad jalast ja tulin sokkis tuppa. Toas lähemalt uurides selgus, et klambri peal on mingi kummist kate, kuhu alla lumi oli kogunenud ja sõites pressiti kogu see kraam seal vahel kokku ning lõpuks jäätus see ära. Edaspidi saan ilmselt sellise juhtumi korral ikka õues suusad alt ära, sest tean, millele tähelepanu pöörata. Aga mõte sokkis lume peal käimisest tundus meeldivalt dramaatiline ja ma ei saanud seda proovimata jätta. Hea, et ma kuskile sellisesse kohta sõitma ei läinud, kus oleks pidanud näiteks jalgsi või autoga tagasi tulema. Oleks ma siis ka sokkis tulnud? Autot võib ju sokkis juhtida küll. Mööda asfaldini puhtaks lükatud kõnniteed vist jalutanud poleks. Või ma ei teagi, kumb oleks hullem või põnevam vaatepilt? Kas see, kui ma suuskadega mööda paljast teed astun või see, kui suusad käes sokkis kõnnin?