Kuidas mustlane mulle viina pakkus.

Tänase jooksu tegin juba aegsasti enne lõunat ära. Et ei tekiks jälle mingit üleplaneerimist. See, et ma pärast eelmist korda kerge vihmasaju üle rõõmustasin, ei tähenda, et nüüd minu auks iga kord sadama peab hakkama, kui jooksma lähen. Ei julge enam öeldagi, et niimoodi hea oli, rikun veel selle kuuma suusailmaperioodi ära. Jooksu alustades taipasin, et ma lähen alati täpselt samas suunas – koduväravast välja ja vasakule. Viskasin siis proovimise mõtes pilgu paremale ning ei kutsunud kohe üldse. Võib-olla on asi selles, et tavapärase disantsi esimese poole käigus näen ära, milliseks jooks kujuneb ning oskan selle põhjal otsustada, milliseid tänavaid pidi minna. Kõlab segaselt, aga annab mingisuguse kindlustunde.

Ring kujunes aga 6,6 kilomeetri pikkuseks. Ma pole see aasta nii pikka jooksu teinudki. Enesetunne oli aga hea ja ega kui ei proovi ja ei katseta, siis ei saagi tulemusi tulla. Seekord oli ikka meeles pulsivööle saatja ka külge panna. Keskmine 169 ja maksimum 185. Kuigi mul tavaliselt ongi joostes küllaltki kõrge pulss, siis tänane 185 oli küll üllatus. Lisaks mahtus tänase päeva sisse üks korralik ja reibas jalutuskäik ning Polar Loop teatab praeguse seisuga päevaseks aktiivsussaavutuseks 238%.

Screen Shot 2015-07-09 at 21.26.57

Kirkamaid hetki oli tänase trenni jooksul kaks. Esiteks jooksin mööda ühest mustlasperest. Isa ja kolm väikest last, kelle vahel oli poest soetatud toidukraam ära jaotatud. Või noh, ma arvan, et see oli nende isa. Võib-olla oli hoopis onu. Ei taibanud küsida ka. Neist möödudes sirutas mees käe välja ja pakkus mulle juua. Naeratasin, viipasin käega, et ei aitäh ning kõige selle käigus tabasin, et ta pakkus viinapudelit. Vaatasin siis veel üle õla tagasi ja lehvitasin andmaks märku, et oli päris hea nali. Rajateenidus missugune!

Teine pärl oli vastutuleva autoga. Ma üldiselt tunnen tuttavate autod päris hästi juba kaugelt ära ning registrimärgi tähekombinatsioonid on ka mingite seoste kaudu meelde jäänud. Ainus erand on M-iga algavad märgid, mis tunduvad kõik nii sarnased. Ja nii ma siis viipasin enda arvates oma möödasõitvale õele ja emale ning muidugi taipasin täpselt sellel hetkel, et tegelikult need ikkagi polnud nemad. Nendel võõrastel äkki läkski päev huvitavamaks ja said mõistatada, kes ma olen ja miks ma lehvitasin. Vähemalt nad lehvitasid vastu.