Kuidas suvega toime tulla.

Loomulikult hakkab kõige tugevamini vihma sadama just siis, kui olen poolel teel koju, kaenlas tasuta saadud raamatud, mida millegagi taevast langeva vee eest kaitsta pole. Ning loomulikult saavad kevadest saati perfektsena püsinud roosad DCd, mida sõber vaevalt poole tunni eest kiitis, peale esimesed poripritsmed. Või siis hakkab sadama sellel hetkel, kui olen end kokku võtnud, et peenramaalt õhtusöögi tarbeks rukolat noppima minna. Pole paremat tunnet, kui rasked vihmapiisad, mis peenra ääres kükitades vastu selga trummeldavad ja läbi riiete tungivad või mulda sedavõrd üles peksavad, et tuppa jõudes näevad varbad välja kirjud nagu Pipi hobune. Aga pole hullu. Riided kuivavad ära, varbad võib soovikorral puhtaks pesta ning rukola … rukola võib ära süüa. Eriti hää saab ta siis, kui kõrvale on võtta peotäis kukeseeni, üks paraja suurusega tomat, veidi juustu ja paar viilu sinki. Kogu kamp (peale juustu) tuleks pannil kuumaks ajada, läbi segada ning taldrikule tõstes lõpuks juust seltsiks riivida. Maitseb täitsa suve moodi.

seened-salat