Kurikuulsast 3-tunnisest Iisraeli turvakontrollist.


Tagasireis Iisraelist läbi Itaalia Tallinnasse läks kiiresti. Selles mõttes kiiresti, et kuskil polnud pikalt passimist. Aga alustan hommikust. Pakkisime viimase kraami kokku ja veidi enne kella kaheksat asusime teele Eilati bussijaama. Paar päeva varem käisime kohapeal vaatamas, kust buss täpsemalt väljuma peab ja kui varakult see peatusesse jõuab. Minu kartus, et tuleb kuskil teeäärses peatuses bussi oodata, osutus asjatuks. Lennujaama viiva bussi jaoks oli jaamas olemas lausa eraldi platvorm, kust reisijaid peale võtta. Ärasõidu hommikul jäi buss veidi hiljaks ja väljasõit venis, sest rahvast oli rohkem kui bussile mahtus. Seega pidi kümmekond inimest 60-kilomeetrise teekonna püstijalu veetma. Eilatist Ovda lennujaama viib ka Fun Time’i shuttle bus, mis korjab reisijad hotellide juurest peale. Kuna olime juhuslikult sattunud lugema reisijate hiljutisi kommentaare, kuidas Fun Time isegi etteostetud piletite puhul (mis Eilatist Ovdasse on kallimad kui Ovdast Eilatisse tulles) tulemata jätab ja inimesed seetõttu 60 € taksosõidule kulutavad, otsustasime sellest ekstreemsusest loobuda.

Lennuühendus peaks nüüd kevadel Eilatis paremaks muutuma. Nimelt linnast 20 kilomeetri kaugusel avatakse peagi Ramoni lennujaam, kuhu kolitakse kokku praegu kesklinnas asuv Ben Gurion kui ka Ovda, millest viimane pole mitte ainult tsiviillennujaam, vaid ka õhuväe baas. Uus suur lennujaam tähendab arvatavasti ka seda, et autorendifirmad seal oma esindused avavad ning bussiga sõitmise asemel saab hoopis rendiautot tagastades kohale. Või siis on taksovariant.

Aga jätkan nüüd juttu Ovda lennujaamast ja kurikuulsatest lugudest, kuidas Iisraeli turvakontrollides peab arvestama ülipõhjaliku ülekuulamisega (lennujaama on rangelt soovitatav saabuda 3 tundi enne lennu väljumist). Riiki saabudes toimunud vestlus seadis lahkumisel toimuva vestluse osas ootused väga kõrgeks. Ja seda mitte just kõige positiivsemas võtmes. Saabudes uuriti, kust me tuleme. Miks Itaalia kaudu? Miks meil uued passid on? Mis vanadest passidest sai? Palju meil sularaha on? Ei olegi? Võtate automaadist? Näidake pangakaarte. Palju raha selle kaardi peal on? Aga selle peal? On teil veel pangakaarte? Palju nende peal raha on? Kui palju te igakuiselt palka saate? Kus te peatute? Mis riikides te varasemalt käinud olete? Lähis-Idas ka? Noh, ajab ju lahkumise osas ootused kõrgeks küll?

Lennule minek koosnes neljast kontrollpunktist. Esimene neist oli vestlus leti ääres. Vestluskaaslasteks polnud mitte kurjad sõjaväevormis onud, vaid tudengivälimusega noored. Kui oma korda ootasime, nägime, et osadel reisijatel oli päris tore ja elav vestlus nendega. Seega tundus, et pole midagi hullu. Polnudki. Meie käest ei küsitud peaaegu et mitte midagi. Põhimõtteliselt taheti vaid teada, kas pakkisime oma pagasi ise. Järgmine kontrollpunkt oli pagasikontroll. Kontrolliti vaid kotte, mis eelnevalt olid saanud triipkoodid külge. Koodid skänniti ja sõidutati haiglaseriaalidest tuttavat magnettomograafiamasinat meenutavast seadmest läbi. Järgnes turvakontroll, mis oli selline traditsiooniline, mida Euroopa lennujaamades kohata võib. Kotid lindile, üleriided ka, ise turvaväravatest läbi. Mingit sellist tralli polnud, et elektroonikakraam või vedelikud tuleks kotist välja võtta ja eraldi kasti panna. Veepudelid ei huvitanud kedagi ja neid ära polnud vaja visata. Ning oligi jäänud vaid passikontroll. Saabumisel passi vahele pandud sinisel paberilipikul viisa võeti ära (Vatsi oma jäeti alles) ning anti asemele roosa riigist lahkumist lubav lipik. Ja oligi kõik. Kogu trall koos järjekorras ootamisega võttis aega 20 minuti jagu.

Lennujaama ootealal pardaleminekut oodates tuli meiega vestlema Iisraeli turismiministreeriumi (miks mul on tunne, et see võiks olla kaitseministreeriumi väike rakuke?) esindaja. Esmalt küsis, kas oleme nõus tema küsimustele vastama. Ja siis tulid need küsimused, mida ma turvakontrollis ootasin. Aga see oli kõik väga kenasti vormistatud. Tütarlaps uuris majutuse ja autorendi hindade kohta, külastatud paikade kohta, turvakontrolli läbimise kohta. Seega kokkuvõttes jättis kogu formaalne pool väga viisaka mulje ning tundsime end selle käigus hästi. Mis veel lennujaamas silma jäi, oli see, et joogivett sai ise võtta veeautomaadist. Minu meelest ikka ülimugav (ja odav) variant enne lennukile minemist joogivarude täiendamiseks.

Milanos oli meil jätkulennu väljumiseni umbes poolteist tundi. Jamasti läks see, et meil jäi lennukilt tulles märkamata, kuidas pääseb kohe jätkulennu kontrolli. Nii pidime pärast ELi sisenemise passikontrolli suunduma uuesti turvakontrolli. Järjekord oli aga pidevas liikumises ning saime kiiresti ootealale. Ostsime esimesest kohvikust uued söögid ning võtsime suuna meie lennu väravasse. Esialgne plaan oma kiire eine väravasse jõudes ära süüa asendus kiiresti sellega, et sõime käigu pealt. Pardaleminek läks kiiresti ning lend väljus õigeaegselt. Tallinnas oli Emps vastas, kes meid koju sõidutas. Koju jõudsime 2130 paiku. Ootamas oli esmavajalikuga täidetud külmik (piim, munad, juust, sink, või). Mina jõudsin samal õhtul isegi oma seljakoti lahti pakkida: käsipagasiga reisimise võlud.

One thought on “Kurikuulsast 3-tunnisest Iisraeli turvakontrollist.

  1. Üldjuhul peabki alati uuesti turvakontrolli minema, kui saabud non-Schengenist ja jätkulend on Schengenis. Kui näiteks saabud UK’st Tallinnasse ja tahad edasi lennata Riiga, siis pead ka lisaks passikontrollile transiitala turvakontrolli läbima. Nii et tegite kõik täitsa õigesti 🙂

Comments are closed.