Laupäeva ei tohi käest lasta.

laupäev
Mäletan, et kunagi ammu oli juhtum, kus päeval arutasime, et ei tea, kaua suitsuanduri patarei vastu peab ja siis järgneval ööl hakkas suitsuandur tühjeneva patarei piikse tegema. Olin totaalses hämmingus, et kuidas see võimalik on. Püüa siis ebausu lõksu mitte langeda. Seekordse patareiga läks selles mõttes paremini, et ma pole vist eelmisest vahetamisest saati sellele mõelnudki, et patarei tühjeneda võiks. Igal juhul juhtus see siis täna öösel. Kell 0446 arvas suitsuandur, et just nüüd praegu ja kohe on tal vaja uut patareid. Soovitavalt Duracelli. Selle viimase osas ma pean temaga veel läbirääkimisi ja vaatan, mis tal selle eest vastu pakkuda on. Aga öösel sain ma kohe esimese piiksu peale aru, milles asi. Kontrolli mõttes ootasin ära veel ühe piiksu, hüppasin voodis püsti ja krabasin laest anduri. Kiskusin patarei küljest ja mässisin anduri käterätiku ja riiete alla peitu, sest see andur on piisavalt nutikas, et sisseehitatud akusse veidi pauerit koguda ja selle toimel veel piisavalt kaua piikse sooritada.

Hommikul ärkasin selle peale, et mingid linnud arvasid, et ma enam magama ei peaks. Kobistasid akna taga ja nõudsid, et ma nad minema peletaks. Ega peale seda enam eriti und ei tulnud ka. Ljoož juba Messengeris uuris, et kas ma olen balkoonil nautlemas ja pidin häbitundega vastama, et tegelikult lasen päikesepaistelist ilma raisku ja leban alles voodis. Häbitunde leevendamiseks tormasin kohe balkoonile. Muidugi see ei kompenseeri kuidagi mahamagatud hommikutunde. Igal juhul päike võtab siin mõnuga, hommikusöök on söödud ja nüüd peaks hakkama toimetama. Kuulen juba, kuidas naabritel töö käib ja naine õpetab mehele, kuidas muru niita. Lähen võtan oma aia muru vist ka käsile. Ja auto tahab pesemist. Ja ideaalis ühe üliväikse roostekoha parandust. Kuigi värvitööd jätan pigem rohkem suve poole ikka.