Linnud ja sularaha.

Lindudega on ikka viletsad lood. Varsti hakkavad nendest linnumajas vettivatest sihvkadest juba uued päevalilled kasvama. Ma ka ei oska neid linde kuidagi peibutada. Ega mul muidugi töönädala sees pole võimalust neid vahtida, seega peaks nagu suva olema, kas on linnud või mitte. Aga laupäeval või pühapäeval tahaks nagu võtta selle veerandtunni, et silma puhata, eks.

3ccOstsin eile kolm pudelit Coca-Colat. Peab suhkrumaksu tulekuks varuma. Kõik pudelid on siiani avamata. Kuna ma käisin neid Statoilist ostmas, sest mul polnud sularaha, et mujalt osta (kaardimakset võimaldavad kohad on varahommikul veel suletud), siis võtsin ühtlasi Statoilist ka kohvi ja Cocat enam vaja ei läinudki. Kui nüüd küsida, et miks ma siis sularaha välja ei võta, et mujalt osta, siis põhjus on väga lihtne. Nimelt pääseb meil varahommikutel ja öistel aegadel SEBi automaadile ligi pangakaardi magnetribaga ust avadest. Noh, pangakaart on mul olemas. Koos magnetribaga. Ainult, et ma ei julge seda ust kaardiga avada. Või noh, julgen, aga kuna ükskord oli juhtum, kus Vats ka kaardiga ukse avas, tegi oma sularahaautomaaditoimingud ära ja hakkas seestpoolt ust uuesti kaardiga avama ja  see enam ei avanenudki, siis tundub see ohtlikuna. Ainuüksi sellele mõeldes tekivad mul klaustrofoobiailmingud. Ahjaa, Vatsi päästsin ma ära väljaspoolt oma kaardiga ust avades. Oleks ma sellel ajal endiselt Krediidipanga klient olnud, siis ma poleks teda päästa saanud. Igal juhul. Ma ei taha varahommikul kuskile kinni jääda (ilmselt mitte ka mingil muul ajal). Okei, seal automaadi juures on tegelikult pood ka kõrval, kuhu viib teine uks ja hommikuti keegi ikka on juba tööl, kes saaks mu välja aidata. Aga olgem ausad, ma ei taha selliste asjadega tegeleda.

Spotifyst kuulsin hommikul aga sellist lugu: