Ma pole enam haige.

Haigus on möödas. Juba nädala jagu lausa. Eelmisel reedel olin tööl, kuigi see oli ikka päris raske. Esmaspäev oli vist ka raske. Kolmapäeval oli juba täitsa okei. Täna käisin esimest korda jooksmas. Mul ju ikka 300 tšällendž käsil. Kusjuures ma siin mingi aeg mainisin, et võtan osa Fitmotivation väljakutsest. Paari päevaga sai selgeks, et see pole mulle meelepärane ettevõtmine. Selle ürituse kontseptsioon ei sobi mulle. Lisaks ei sobi mulle nende veebipõhine tehniline lahendus. Ja siis ei sobi mulle need „motiveerivad” ergutuskirjad, mida osalejatele saadetakse. Mul on vist mindset nii korras, et selline ninnu-nännu jutt kohe kuidagi ei mõjuta. Seega ma jätsin selle väljakutse pooleli. Ja jäin haigeks, tänu millele ma isegi huvi pärast ei käinud vaatamas, kuidas harjutused läbi päevade muutuvad. Täna siis logisin sisse ja avastasin, et ikka need samad neli harjutust, millega väljakutse esimestel päevadel algust tehti. Muidugi väga tore ettevõtmine ja kindlasti leidub neid, kes sellest ka motiveeritud saavad. Aga mulle isiklikult selline värk ei sobi.

Mindsetist rääkides. Trenni osas on temaga hästi, sest trenni teen ma hea meelega. Muus osas tekib vahetevahel huvitavaid olukordi. Mis mu probleem on? See, et ma kujutan asju ette. Muidugi harrastavad seda igapäevaselt kõik maailma inimesed ja selles osas ma ennast siiski erilisena ei tunne. Aga see asjade ettekujutamine pole mitte selline, et mul hallukad oleks, vaid ma käin peas läbi erinevaid stsenaariumeid. Erinevate asjade kohta. Ehk siis mis oleks, kui ma ütleks või teeks nii või teisiti ja kuidas teised sellele reageeriksid. Kõige parem osa (jaa, sellel on ka positiivsed küljed) on see, et näen kogu seda värki aeg-ajalt ka unes. Mis on muidugi eriti saiko ja aitab mu ettekujutlustele veelgi kaasa. Aga jah, põhimõtteliselt ma täiega naudin oma parakaid.

Ma ei mäleta, kas ma juba mainisin, et ma striimi enam vaadata ei viitsi. Kuigi eilses loosis mul vedas ja äkki ma nüüd viitsin sealse rahvaga veel tšillida. Eks see haigusevärk polnud ka just kõige motiveerivam vahend, mis hilisõhtul ekraani vaatama meelitaks. Ja nüüd on neljapäeva õhtutel ju jooksmas „Kaardimaja” uus hooaeg. Õigemini kolmas hooaeg, mis pole mitte sugugi uus, sest kõige uuem hooaeg läks just äsja USAs käima ja meile jõuab see arvatavasti järgmisel aastal. Tegu pole ka keeleliselt lihtsasti jälgitava seriaaliga, et seda iseseisvalt kuskilt vaadata. Ning kuna Frank Underwood on minu lemmiksaiko, siis ei kavatse ma selle vaatamisest loobuda.