Magistritöö kaitsmisest ja rahvusvahelisest jooksupäevast.

Tänasega sai mul kaitstud teine magistritöö. Ootusärevus oli juba ammu suur ning kibelesin oma tööd esitlema. Täna, kauaoodatud kaitsmispäeval, pabistamist ning esinemisnärvi polnud. Eile õhtul kirjutasin valmis kaitsekõne ja proovisin korra läbi ning sellest piisas. Pean tunnistama, et ma lausa nautisin oma töö esitlemist komisjonile. Mulle meeldisid komisjoni küsimused ja neile vastamine. Teema, mida olin kirjutamise alustamiseks poolteist aastat lihvinud, et see saaks minuga ühte nägu ja et saaksin sellesse kokku panna parima. Uuring, mille viisin läbi sügava huvi ja pühendumisega. Seega pole mõeldavgi, et kaitsmist mitte nautida. Noh ja loomulikult see väike edevus, mida ma endale südamerahuga lubada võisin. Pidin küll teist korda kogema napilt cum laudest ilmajäämise tunnet, kuid olin selleks seekord juba valmistunud. Loomulikult natukene häirib ikka, et taas sedasi läks ning maailm tundub mõnda aega ebaõiglane ja ülekohtune. Aga see ei vähenda minu töö väärtust. See ei vähenda seda kogemust, mis ma kogu sellest protsessist sain.

collage_20150603215102630Aga tänase rahvusvahelise jooksupäeva puhul viisin ka oma koivad välja. Õnnestus tabada tuulepuhangute ja vihmasadude vahel just õige hetk, et oma ring ära teha. Enesetunne oli hea ning plaanist joosta kasvõi tagasihoidlikud 2 kilomeetrit, paisus 5,3 kilomeetrine ring. Jalg andis viimase kilomeetri peal veidi tunda, kuid taaskord mitte põlves, vaid reie välisküljel. Lõpetuseks jällegi korralikud venitused. See oleks nii super perfekto, kui saakski muretult viiekaid joosta. Ma nii tahan!