Mängimisest.

gamer

Viimasel ajal olen päris sageli kirjutanud sellest, kuidas päris korraliku osa minu ajast moodustab mängimine. Huvi videomängude vastu on mul olnud juba lapsepõlvest saati. Minu esimeseks mängumasinaks oli neid vahvaid kollaseid 8-bitiseid kassette mängiv konsool. Mõnda aega enne seda, kui päris enda oma sain, käisin sõprade juures, kellel see juba olemas oli, mängimas. Omavahel sai mänge ka vahetatud, kuigi minu mängukogu oli küllaltki lahja.

Kui saime koju esimese 286 arvuti, siis tuli sellega kaasa ka mõningane hulk mänge. Meenuvad näiteks Keen 2 ja Prehistorik. 386 pealt meenub Gods ja Wolfenstein (või oli see juba isegi 286 peal?). Ise mängude installimiseni jõudsin juba vähe uuema arvuti juures. Näiteks Theme Hospital tuli praegu meelde.

Põhitõed, kuidas arvutit kasutada, sain Empsi käest. Edasi avastasin jõudsalt juba ise. Seda nii mängude kui kõige muu arvutit puudutava osas. Vinkusid mänge käisin aga ikka endiselt sõprade juures mängimas. Eks tegelikult tänu neile õppisin ka arvutimaailmas palju juurde.

Korralikku mänguriarvutit mul tegelikult polegi kunagi olnud. Nautisin ajakirjaga Digi kaasa tulnud CD-de pealt demomänge ja tasuta tarkvara. Mõned mängud ikka ostsin ka, aga neid oli üldiselt vähe. Vahepeal huvitusin mängude asemel rohkem riistvarast, veebidisainist ja programmeerimisest, kuid aastad läksid edasi ja lõpuks jõudsin mängude juurde tagasi. Vatsi eelmise arvuti peal kannatas juba päris korralikke asju mängida (Skyrim 5, Assassin’s Creed Revelations), aga minul oli huvi konsooli vastu. Huvi millegi vastu, mida ma kunagi proovida polnud saanudki.

Pleikarijutt käis mul ikka mitmeid aastaid. Nii umbes kaks aastat tagasi ostsin siis lõpuks kasutatud kujul PlayStation 3. Sain portsu mänge ka kaasa ning rõõmu oli oi kui palju. GTA V, GT5, Battlefield 4, Dishonored, Black Ops II, Wolfenstein the New Order, Beyond Two Souls, Red Dead Redemption, Max Payne 3, Diablo III, Uncharted 3, Last of Us. Kindlasti on neid veelgi, sest PS+ liikmena sain igal kuul paar mängu digitaalsel kujul juurde.

PlayStationi omanikuna käis mängimine lainetena. Vaatasin ja otsisin järelturult soodsa hinnaga mänge. Kuigi mänguvalik PS3-le on väga suur, mõtlesin pidevalt, kuidas uuemad asjad siiski proovimata jäävad. Hoidsin pidevalt silma peal PS4 hindadel. Siis aga tuli mängimisse pikem paus. Lõpuks seisis mul PS3 lausa niimoodi, et tõmbasin lausa voolujuhtme seinast.

Aga ega mängimine ei saagi olla kohustus. Mängimine peab pakkuma meelelahutust ja head tunnet. Päeva jooksul võib mõelda ja ette planeerida, mida ja kuidas õhtul mängida (nt millise taktikaga pooleliolevat missiooni edasi teha). Aga kunagi ei saa ennast mängima sundida lihtsalt sellepärast, et mäng tuleb läbi teha või et muidu seisab konsool tühja.

Sellest, kuidas, millega ja mida ma hetkel mängin ja millest mängides mõtlen, aga juba edaspidi.