Meisterpakkija.

Sain äsja ühele poole asjade pakkimisega. Vaatasin, et spordikott on igati mõistlik valik. Kuna ma aga tean, et olen võimeline nädalaks vajaliku kraami tavalisse seljakotti mahutama, siis üheks päevaks ja ööks suudan ju ometi samamoodi kõik ära pakkida. Läpakat pole vaja. Tahvlist täitsa piisab, kuigi arvan, et isegi see võib üleliigseks osutuda. Riiete osas arutasin lõpuks lausa valju häälega läbi, miks ma mille kaasa võtan. Ja Coca-Colat saab vist suht igalpool osta.

Kõige selle käigus pidin tõdema, kuidas järjekordselt mingid asjad muutunud on. Mööda on saanud need ajad, kus ma sain koolituste, koosolekute ja loengute ajal suht lambikohtades sõna sekka öelda ja huumorit pritsida. Okei, meie väiksemas pundis teen ma seda siiani, aga ma ei saa seda teha suures kollektiivis. Ma pole enam mingi 7.b. Ma ei esinda enam ainult ennast, vaid tervet organisatsiooni. Ja seda isegi siis, kui tegu on sisekoolitustega. Mõni aeg tagasi ütles üks tuttav, et ma olen nii tõsiseks muutunud ja nooremana tegin ikka nalja ja värki. Noh, ma nüüd ei taha väga pikalt sellele mõtlema jääda, et vanaks olen saanud. Aga täiskasvanuks ilmselt küll. Okei, see kõlab tegelikult suht samamoodi nagu maailma lõpp.

Kuidas see üldse asjade pakkimisega seondub? Noh, näiteks oma katkiseid teksasid (mitte päris ribastunud, aga väiksemapoolsete aukudega) saan kanda põhimõtteliselt vaid nädalavahetustel. Pakkimisplaan nägi ette, et ma homme nendega lähengi. Sain peagi aru, et see pole jätkusuutlik idee ja tegelikult on mul terveid pükse ka. Triiksärkidega olen ma juba suht ära harjunud, aga selles osas olen viimasel ajal ka liiga vabalt jälle võtma hakanud ja tihti kannan hoopis mingit džemprit vms. Hmm. Tõesti, liiga käsjualiks läinud. Triiksärgid on iseenesest päris lahedad ja meeldivad mulle. Aga ma ei teagi, mis mu viimase aja vabandus on.

Enivei, kuulan nüüd veits laule ja otsin kitarri välja.