Mida teha, kui rehvimuster ootamatult kuhugi kadunud on?

Mõni aeg tagasi avastasin, et Iko-Braianil on esimesed rehvid puha kulunud. Ma ei suutnud seda mõista, sest kevadel rehve alla pannes nägid need ikka sigakobedad välja. Või noh nii kahe suve väärilised ikka. Arvatavasti see kriipsu võrra suurem rõhk, mida ma mingil kummalisel põhjusel üldse oluliseks ei pidanud (kuigi ma olen üldiselt üks paras rehvirõhukontrollimismaniak), tegi oma töö ning nüüd oli vaja keset suve ette võtta rehvivahetus. Siinkohal ei tekkinud mul hetkekski kahtlust, kuhu pöörduda. Kriitilise rehvihädaga on mul juba aastaid kindel koht, kus käin. See kõik sai alguse palju-palju aastaid (nii umbes seitse?) tagasi, kui parempoolse rooliga Rover esimest aastat kodustatud oli. Talv tuli sellel aastal ootamatult ja nüüd, kohe, praegu oli talverehve vaja. Kaugele sõita ei julgenud ning suund sai võetud selleaegsele elukohale kõige lähemal asuvasse rehvikasse – Kummihai, Laki 6. Sain rehvide osas juba hommikul kaubale, aga järjekorra tõttu jäi vahetus hilisesse õhtusse. Lõpuks tšillisingi seal Roveri aega oodates vist päris mitu tundi. Igav ei hakanud, sest noh, rääkisin seal rehvimeestega autodest ja igasugustest muudest värkidest. Igal juhul nii see kõik alguse saigi.

Tulles aga nüüd tagasi tänasesse päeva, või õigemini üle-üle-üleeilsesse ehk neljapäeva, Kummihaisse ma suuna võtsingi. Rääkisin oma loo ära ja asusime uusi rehve valima. Kuna esimene ja tagumine jooks niikuinii erinevad olid, polnud minu jaoks erilist vahet, mis alla panna. Selgus aga, et laos oli olemas täpselt sama rehvimudel nagu need korralikud, mis Iko-Braianile veel alla jäid. Väga hää. Mõtlesin, et aja parajaks tegemiseks lähen jalutan veits ringi. Ja siis pakuti mulle rehvivahetuse ajaks asendussõidukit! Ma alguses ei saanud hästi aru, millest jutt käib, kuid mõne hetke pärast veeres garaažist välja uhke kollane tõuks. Loomulikult tahan ma tõuksiga ringi veereda! Ja nii need paarkümmend minutit ooteaega ruttu kulgesidki. Igal juhul järgmise korrani.

20150716_141615