Miks mul Tartuga ei klapi.

Tartuga on mul love-hate relationship. Kuigi eks see kaldub ikkagi pigem sinna hate’i poole. Mulle meeldib, kui saab linnast kenasti ringtee kaudu Lõunakeskuse juurest mööda põigata ja siis ma ei mõtle üldse sellele, et tegu on Tartuga. Kui ma aga neli aastat tagasi pidin päriselt Tartusse minema ja seal päriselt mingisse kindlasse kohta jõudma, olin täiesti veendunud, et eksin seal ära. Sest Tartule mõeldes ongi esimene asi, mis pähe tuleb see, et ma ära eksin. Need esimesed korrad, kui ma täiesti üksi pidin seal liiklema, olid päris naljakad. Üksi liikudes on muidugi see eelis, et kui ära eksida, siis keegi teine ei tea, et ma ära olen eksinud. Ja kui nüüd teise nurga alt mõelda, siis kellegi teisega koos liikudes ei saa ma ju ära eksida, sest kõik teised tunnevad Tartut ja arvavad, et see on täiesti tavaline linn.

Eks ma püüan seda endalegi sisendada. Olen viimase kahe kuu jooksul Tartus käies auto vabatahtlikult kesklinna jätnud ja läbi väikeste tänavate oma sihtkohta jalutanud. Esimesel korral muidugi GPSi abil. Täna aga täiesti iseseisvalt oma peaga ning õhtul olin lausa nii julge, et põikasin valgustatud teelt kõrvale ja läksin pimedas üle mingi mäe ning jõudsin Raekoja juurde. Olgu mainitud, et sinna ma jõudma pidingi, sest juba hommikul otsustasin, et käin vaatan õhtuhämaruses tuledes jõulukuuse üle. Üksi pimedas Tartus liikumine tundus kuidagi eriline ja mõnus. Klõpsisin mõned pildid teha, käisin Taskus lapsepõlvesõbrannale tere ütlemas ja päeva lõpetuseks navigeerisin GPSi juhatusel ettevaatlikult linnast välja.
12317348_1703429709894553_1829574181_n
Aga ei. See kõik on näiline. Ükskõik mismoodi ma Tartule läheneda proovin, ei võida see minu südant. Ma võin mõnusa hommikukohvi saatel läbi linna jalutada ise samal ajal meenutades kõiki neid kahe käe sõrmedel ülesloetavaid kordi, kui töö mind Tartusse viinud on, aga seda klõpsu ei käi ära. Ja olgu öeldud, et ma ei ole kunagi Tartus ära eksinud. Sest alati on mul mõni usaldusväärne saatja olnud (või GPS). Lisaks on nii mõnigi käik olnud päris huvitav ja meeldejääv ning igal järgmisel korral Tartus käies saab seda meenutada. Just! Selles asi ongi! Nostalgia ja melanhoolia. Kogu Tartu õhkab sellest. Ükskõik, kus seal liikuda, tekib mingi seos varasemaga. Ma ei oska seal mõelda uusi mõtteid, vaid klammerdun nende vanade külge, mida pole üldse palju. Ja ennast teades, polegi palju vaja.
12317809_442074322656303_1942477986_n
Aga see selleks. Homme on mul plaan jällegi Tartuga silmitsi seista ja lähen võib-olla Lõunakasse mänguklubi mängude päevale. See minek on muidugi veel lahtine ja kindel pole miski. Lisaks mõtlen, et kas ma soovin seal oma virtuaalset identiteeti paljastada. See pole muidugi kohustuslik, aga samas oleks võib-olla lahe, kui nimed ja näod kokku saab viia. Hahahahaaa, Tartut teades saaks sellest ka mingi jõhker nostalgiameenutus ükskõik, kuidas seal see asi ka ei kujuneks. Enivei, sellest aga juba siis, kui ma seal ära käin. Või siis mitte.
12277384_1634536246797591_268102747_n

2 thoughts on “Miks mul Tartuga ei klapi.

  1. Hah, ma polegi ainuke, kellele Tartu ei meeldi. Mulle ei meeldi näiteks Viljandi ka. Üleüldse see sisemaa pole minu teema, sest mismõttes neil pole seal merd?

    1. Muude linnadega mul sellist teemat pole olnud. Tartu aga oskab ilmselt kõigi linnade eest vastakaid tundeid tekitada ja ärevust põhjustada.

Comments are closed.