Muutused.

Siia jõudmine, kus ma praegu olen, võttis aega poolteist aastat. Poolteist aastat tõestamist iseendale ja teistele. Ja oi kui palju ootamist. Ootamised, mis ei lasknud õhtuti uinuda. Ootamised, et saaks proovida, kuidas kõik päriselt ja ise tehes välja kukub. Ja siis sai ootamine läbi, sest polnud midagi oodata. Vähemalt lähiaastatel mitte. Hakkasin sillutama alternatiivset rada. Parem varblane pihus kui tuvi katusel. Kuni hetkeni, mil minu postkasti saabus kiri. Kiri, mille sisu mul pulsi lakke tõstis ning mille lugemisega alles poole peal olles olin otsuse juba teinud. Võimalus, mida ma nii meeleheitlikult otsisin, tuli ikkagi just sealt, kust ma seda nii väga tahtsin ja hoopis põnevamal kujul. Laiemat pilti vaadates on kõik tükid kuidagi nii sujuvalt paika nihkunud. Hetke pealt olin valmis jätma kõik senise ja rohkemgi veel kui alles mõne kuu eest olin planeerinud.

Sellel ööl jäin magama alles millalgi peale poolt kolme öösel, sest mõtted lendlesid ringi. Põnevus ja ootus läbisegi. Kuidas vanad otsad lahti lasta ja kuidas uusi põimima hakata. Mul ei ole hetkekski kahtlust tekkinud, et oleks pidanud teisiti otsustama. See, mis oli siiani, oli end juba ammendanud. Kahtlemata sain ma just viimase kuue aasta jooksul selleks, kes ma täna olen. Tänu sellele töökohale ja võimalustele nii palju erinevaid asju proovida, olen omandanud vajalikud teadmised ja kujundanud vaated selles osas, millega ma nüüdsest peale jätkan. Aga kas mul oli otsust tehes kahju? Ei. Sest vastasel juhul poleks see otsus ühe hetkega tulnud. Mul oli kahju umbes kaks aastat tagasi, kui ma otsisin võimalust hoopis teiselt alalt ning avastasin, et sellest, mis mul hetkel oli, ma loobuda ei raatsinud. Keegi ei sundinudki, aga siis tundsin, et midagi tahetakse justkui ära rebida.

„We are the heroes of our time
But we’re dancing with the demons in our minds…”

Aga aeg läheb edasi. Seda, mis mind siis kinni hoidis, enam pole. Suvega olen suutnud peaaegu et lõplikult lahti lasta. Näen nüüd, et siis, kui proovisin sellest veel vägisi kinni hoida, käitusin hoopis vastupidiselt. Olin selline, milline ma tegelikult ju olla ei taha ja rikkusin nii mõnegi asja. Ma ei osanud kuidagi oma vigasest mindsetist lahti lasta. Võib-olla just see tegigi otsustamise nii lihtsaks. Las siis jäävad need lahtised otsad. Polegi ehk vaja neid siduda, kuigi ma kaua aega nii arvasin. Või siis oli otsi paaritu arv ja vaid minu oma jäi ripakile? Kuid mis nüüd enam sellest, kui siiani pole sel tähtsust olnud.

Tegelikult on mul ju ikka päris palju head kaasa võtta ning eelkõige ma sellele keskendungi. On olnud õnnestumisi, on olnud nii palju toredaid juhtumeid. On olnud olukordi, kus suurest naermisest lausa pisarad voolavad. Ja kõik see räpane haige huumor pikkade teepauside saatel, mida kirjalikult on võimatu piisavalt ehedalt üles tähendada…

„Pea meeles head, las halb läheb oma teed.
Keegi teine ei teada saa, mis toimub sinu sees.
Sa kogu elu oma laulu lood,
kord kaotuse, kord võidu koju tood.”

See, mis mind ootab, on põnev. Ma olen viimase nädala jooksul uues kohas seda vist umbes miljon korda inimestele öelnud. Ja ma mitte ei kuule nende sõnades, et nad sama põnevil on, vaid ka näen seda nende silmis. Oh, ilmselt mul ikka on midagi anda ja ma teen seda hea meelega. Ma nii väga loodan, et see kõik kestaks kaua ja täpselt samas meeleolus nagu need mitmed suvenädalad, mil ma varahommikul reipalt kodust välja astusin, et minna tegema ettevalmistusi septembriks. Tõeline carte blanche.
BSQCLNHW