Naistepäev on kohmakas.

Naistepäev on ikka üks päris õudne asi. Jaa, see on tore, kui mehed oma naisi meeles peavad, aga näen, kuidas üha rohkem surutakse meestele seda naistepäeva kohustust peale. Ja siis mingil põhjusel eeldatakse, et ka tööl peab iga mees igat naiskolleegi selle päeva puhul eriliselt meeles pidama. Nagu mis mõttes!? Ma ei taha, et mingid võõrad mehed mind meeles peavad pidama. See on kuidagi nii … eeem … kohmakas. Ja ebamugav. Muidugi minu jaoks ongi kõik inimestega seotud asjad kohmakad, aga millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb.

Ja noh see, kuidas naistel käib mingi jõhker passiiv-agressiivsene vihjamine unelmast, kuidas hommikusööki voodisse kantakse ja kogu elamine lilli täis tassitakse ja kingitusi tuuakse. Nagu tõesti? See lihtsalt tundub nii vale. Võib-olla see üks päev siis aitab inimestel end nii erilisena tunda. Üks pool saab tähelepanu ja teine pool saab jagada tähelepanu. Et nagu linnuke jälle kirjas kõigil. Ja siis, kui mingil ajal on meestepäev, siis avastavad kõik naised selle alles õhtul kuskilt Facebooki uudistelaviini seest ning ohkavad, et oi näe, selline päev oli, aga küll me järgmisel aastal meeles peame. Ma ei tea, püüaks ehk iga päev väärtustada ja tähelepanu pöörata ja ikka neid ja neile, kes meie jaoks olulised on? Ja püüaks märgata seda, kuidas tegelikult iga päev läbi nii lihtsate asjade teineteist kõige paremini meeles peetakse?

Olgu öeldud, et kõik  eelnev on minu isiklik arvamus ja minu eesmärk ei ole mitte kedagi sundida oma traditsioone murdma vms.