Nike Noortejooks 2016.

Reedel oli Nike Noortejooks. Osalejaid oli megapalju. Stardipaketi väljastamine venis kohutavalt, sest seekord jagati materjale vaid stardinumbri alusel. Ehk siis need, kes polnud tähelepanu pööranud varem tulnud e-kirjale, kus oli sellekohane info, olid segaduses ning ootajatest moodustus enam kui sajameetrine järjekord. Ja noh, olgem ausad, kui paljud 12-14 aastased ikka oma meili vaadata viitsivad, et üldse teadlikud olla, mis nende stardinumber on. Igal juhul nii umbes pärast 20 minutit ootamist, kui särk ja ümbrikutäis mõttetuid sooduskuponge kätte saadud, oli aeg nii kaugel, et WC-d ei viitsinud otsima hakata ning müügiala oli liiga kaugel, et sinna aega parajaks tegema minna.

Stardikoridoris oleksin pidanud veidi julgem olema ning ettepoole koha leidma. Esimesed kaks kilomeetrit kulus lihtsalt selle jälgimisele, et kellelegi otsa ei jookseks ja keegi mulle otsa ei jookseks. Sellest ka esimese kilomeetri aeg 7 minutit. Lõpuks, kui ikka päriselt jooksma sai hakata, oli täitsa okei, nii umbes 5:30 kilomeeter. Enesetunne oli suurepärane, pulsist ei tea ma midagi, sest vööd kaasa ei võtnud. Lõpus sain medali kaela ja läksime Hesburgerisse.

Ehk siis jooks oli igati mõnus ning nii lahe oli näha, kuidas igas vanuses noored on tulnud sellisest suurest sündmusest osa saama. Aga jah, korralduslik pool oli natuke häiriv. Muidugi kui nüüd mõelda, et see aasta oli mingi 2400 jooksjat, siis sellise rahvamassiga hakkama saada on päris keeruline. Ja eriliseks kirsiks tordil olid ühed jooksu ametlikud kaelakaartidega korraldustoimkonnaonud, kes miskisugust roosat marjalikööri vms libistasid ning pärast rajale ja finišisse organiseerima ja korda looma läksid. Polnud lahe.