Õisi ja vilju oodates.

rohelus

Avastasin eelmisel nädalavahetusel, et kasvuhoonesse on tekkinud tõsine džungel. Ma polnud seal ju mõnda aega käinud, sest delegeerisin kastmisülesanded edasi. Tegin siis korralikku harvendustööd ja murdsin tomatite võsud ära. Pärast jäi kuidagi hõredavõitu pilt, aga nii peabki olema. Vaja on ju, et tomatitele viljad külge tuleks mitte et lehed vohaks kõrgusesse ja laiusesse.

Ja maasikad on juba täitsa prisked. Kohe üllatavalt prisked. Hakkaks nad nüüd roosakat jume ka võtma, oleks vägagi meeldiv. Nädalavahetusel sai lindude tõrjeks võrk ka peale. Maasikataimede vahel kasvavate küüslaukude pealsed ulatuvad peaaegu et vööni ning hoiavad marjavõrku ilusti õhus. Loodan, et see lihtsustab saagikoristust.

Herned kasvavad kahes osas – et jätkuks ikka läbi suve maiustamist. Esimese peenrajupi sain redistest juba puhtaks ja külvasin uued asemele. Seekord vähe hõredamalt võrreldes kevadise külviga. Porganditele tegin esimese harvenduse eile ära. Tegin seda sellise loogikaga, et kui nad nüüd veel veidi kasvavad, siis harvendan korra veel ja sealt saab neid väljakistud väikseid jubinaid söögiks kasutada. Kuigi tegelikult sai eilegi neid peenikesi kribalaid näksitud ja oli neil täiesti porgandi maitse juba küljes.

Peaaegu kõik toataimed on õue viidud. Peab tõdema, et päris mõnus on, kui vahelduseks tuba neist vaba on. Sügisel pean kriitilise pilguga vaatama, mida võtta ja mida jätta. Osad taimed leiavad koha mul jällegi töö juures, aga kodus aknalaudu lõputult ju ka täis laduda ei taha. Ootan, et suvelilled nii balkoonil kui peenardes juba õitsema hakkaks. Ilmselt läheb sellega siiski veel omajagu aega, seega põnevus püsib.