Päevitada pole jõudnudki.

Rull on parem kui pintsel.

Tabasin end ükspäev mõttelt, et olen sellel suvel vist ainult kahel või kolmel korral päevitada saanud. Muidugi niisama õues toimetades saab ka ikka päikest, aga päriselt maas pikali mitte midagi tehes ma päevitada pole jõudnudki. Ühelt poolt on sellele kenasti kaasa aidanud lauspäikese puudumine viimase paari nädala jooksul. Samas tunnen, et ega see päevitamine polegi mingi suve ja puhkuse indikaator. Pigem mõõdan puhkuse edukust tehtud toimetuste põhjal. Remondiga saab siin päevast-päeva möllatud – mõnel päeval paar tunnikest, teisel jällegi kaheksa tundi jutti. Võib öelda, et tulemus on ikka täitsa ilus. Vahepeal üritan tubaste kohendamiste kõrvalt aeda ka jõuda. Muru kasvab mühinal. Vats ütles mulle naljatades enne eelmist niitmist, et ma niidan liiga tihti ja peaks ikka alles siis niitma hakkama, kui muru julgelt üle pahkluu on. Nali naljaks, aga eile õhtul avastasin, et päriselt ulatubki muru mõnes kohas üle pahkluu. Muru niitmine meeldib mulle tegelikult väga. Kui ilm kannatab, siis tahaks täna õhtupoolikul kõrvalhoone uksed teist korda üle värvida. Õnnestus saada mingi ülihea värv, mis katab nii hästi, et põhimõtteliselt tuleks isegi ühe 2,7-liitrise ämbriga toime. Ma ei tea, mis sellest teisest ämbritäiest saab. Ilmselt otsin maniakaalselt puitpindasid, mida rohekas-kollaseks võõbata.

One thought on “Päevitada pole jõudnudki.

Comments are closed.