Algaja droonipiloodi pajatused.


Olen eilsest saati drooniomanik. Uurisin ja planeerisin ikka päris pikalt ja lõpuks ostsin ära. Tänaseks tundub, et ükskõik kui palju õpetusvideoid enne esimest droonilennutamist vaadata, on ikka asju, mis õigel hetkel meelest lähevad. Gimbali seadistamine, video- ja fotorežiimi sätted ja kvaliteet, salvestuskoha määramine, mõõtühikud, juhtjooned (guides). Palju asju saab alles enne lennutamise algust paika seada (nt valge tasakaal). Kuna eile õhtul poleks niikuinii lendama saanud, siis tegelesingi seadistamisega. Vahetult enne drooni õhkutõstmist oleks sellele päris kaua aega kulunud.

Kuidas ja mida üldse seadistada? Kuna olin eelnevalt väga palju videoid vaadanud, siis kasutasin sealt õpitud asju. Näiteks poleks ise osanud ära arvata, kuidas gimbali liikumine sujuvaks muuta või puldi tundlikkus ja drooni peatumine selliselt sättida, et mõnusalt siidiselt liikumist salvestaks. Samas oleneb seadistamine ka sellest, mida on soov drooniga teha. Kui eesmärgiks on teha fotosid, siis tuleb kiirem ja äkilisem juhtimine kasuks, et soovitu ruttu kaadrisse püüda. Video puhul on jällegi oluline, et droon sooritaks manöövreid aeglaselt. Täiesti omaette teema on järeltöötlus. Aga see on juba valdkond, millest ma praegu veel mitte midagi ei tea ja suht nullist alustama pean.

Igal juhul on Internet täis juhendeid, arutelusid ja videoid, mida algaja droonipiloot teadma peaks. Kui ma esialgu vaatasin YouTube’is tundide viisi videoid ning muudkui noogutasin kaasa, et oh-kui-lihtne, siis üleeile sain aru, et tegelikult niisama ei jää meelde midagi. Võin ju videod järjehoidjatesse või listidesse salvestada, aga see tähendab, et kui midagi konkreetselt vaja läheb, tuleb ikka terve video läbi vaadata. Nii hakkasingi märkmeid tegema olulisema kohta, mille puhul arvan, et seda hiljem vaja võiks minna. Ja lõpuks on ikka nii, et kõik asjad on justkui lennuks valmis seatud ja siis avastad alles maandudes, et unustasid kaamera filmima panna.

Selle talve esimene suusatamine.


Tegin täna selle talve esimese suusatamise. Kuna öösel oli lund sadanud ning kergliiklusteedeni jõuab lumesahk arvatavasti alles millalgi esmaspäeva varahommikul, siis otsustasin tänase pika kõnniringi asemel hoopis suusad välja otsida. Alevisisesed teed on varasemast kerge kiviklibu peale saanud ning seal oli liikuda raske. Alevi piiridest välja jõudes oli olukord juba parem. Kuigi kohati oli ikka tunda, kuidas suusa kinni võtab ja tuli valmis olla, et tasakaalu hoidmiseks võib muidu juba enam-vähem hoo sisse saanud sammu sekka elegantne koperadamine sattuda. Mööda korralikku sissesõidetud rada oleks kindlasti parem sõita, kuid arvestades viimaste aastate talveolusid, olid ka tänased tingimused sobilikud. Ja ega neid radugi kuskilt võtta pole.

Kuigi olen nüüd paar nädalat tagasi kimbutanud võhmapuudusest üle saanud ja korvpallis jaksan korralikult ikka päris mitu otsa järjest kiirrünnakuid ja kaitset mängida, jäi suusatades veidi pauerit puudu. Hingamist päris kokku ei tõmmanud, aga raske oli ikkagi. Eks see oli muidugi ka vähe teistmoodi pingutus kui korvpalli puhul.

Olen praeguseks 28 päeva järjest oma aktiivsusmonitoris seatud eesmärgid vähemalt 100% ulatuses täitnud ja ei taha väga seda ahelat katkestada. Nendel õhtutel, kui korvpalli pole, olen kiirkõndi tegemas käinud. Vaikselt hakkab see aga ära tüütama, sest olen peamiselt kõndinud seda teekonda, mida mulle tavaliselt hoopis joosta meeldib. Seega õhtustele kõndimisringidele oleks suusatamine väga hea vaheldus küll, kui nüüd vaid ilma hoiaks ja seda reaalselt ka harrastada saaks. Aga tasub mainida, et olen nüüd sellel talvel vähemalt sama palju kordi suusatamas käinud kui eelmisel aastal. Kui hästi läheb, õnnestub lausa 200% rohkem suusatada võrreldes 2017. aastaga.

Kõige suurem trenniisu on ikka siis, kui sellega tegeleda ei saa.


Kaks nädalat olen nüüd stabiilset korvpallis käinud, aga endiselt on raske. Eilses trennis diagnoosisin endale iseseisvalt rauapuuduse. Osav, ma ütleks. Isegi Google’it polnud vaja. Või siis pigem hoopis loogiline järeldus. Täna tegime tööl pärastlõunal pausi ja käisime õues virgutuskõnnil eesmärgiga apteegist rauda osta ja möödaminnes Omniva pakiautomaati tühjendada. Homsest siis hakkan metalli manustama ja loodan, et aitab võhmale kaasa.

Aga eilne trenn oli hoolimata kergelt nõrgast olekust ja vaid kolmest trennilisest ülimõnus. Tegime erinevaid ründeharjutusi. Torbikud olid üle terve saali ning iga harjutuse puhul sai piisavalt katsetada ja läbi mõelda ja uuesti katsetada kuni lõpuks õige tunnetus hakkas tekkima. Mänguolukorras selliseid asju õppida ei saa, sest mingid situatsioonid tulevad ette vaid mõnel üksikul korral ning on hetkega möödas ja võib vaid tagantjärgi mõelda, kuidas oleks võinud.

Praegu, kui väljas juba mõnda aega stabiilselt mingisugune lumekirme maas hingitseb, kibelen jooksma. Kõlab enam-vähem nagu ideaalne vabandus stiilis, et just nüüd, kui mina tahan jooksma minna, on ilm täiega ebasoosiv. Jaa, ma tean, et saab ka talvel joosta. Riided on mul täiesti olemas. Aga kindel jalgealune on puudu. Kui ma eelmisel aastal käisin mõnel korral isegi lausa jäise tee peal sörkimas, siis selleks aastaks on veidi mõistust ikka koju tulnud. Pole riski väärt, et end kuskil ära vigastada ja pärast halada, et ei saa joosta ega korvpalli mängida. Igati tore on näha, et mingi alalehoidlikkus on minus taastunud võrreldes sellega, kuidas ma pool aastat tagasi hullunult tõuksiga ringi ajasin, mööda mäenõlvu lahtisel terval kiviklibul turnisin ja mõtteid sellest mõlgutasin, kuidas motokrossiga võiks tegelema hakata.

Pärast pikka trennipausi.


Selle aasta trennitegemine on alanud raskelt. Aga pole ka midagi imestada, sest viimane trenn oli ju 14. detsembril, siis tuli jõulumöll peale. Siis reis, kuhu ma piiratud pagasi tõttu trennikraami kaasa ei hakanud vedama. Ja nii see vastupidavus muudkui langeski. Aga pikk paus oli teadlik. Puhkusel liikusin igapäevaselt siiski päris palju ja sõin normaalselt kraami. Eile oli selle nädala kolmas korvapallitrenn. Poolteist tundi sai rahmeldatud. Hiljem oli kodus diivanilt püstisaamine vaevaline. Igalt poolt oli valus. Kuigi jooksmine vajus oktoobri keskpaigas pärast korvpalliga alustamist unustustehõlma, õnnestus eelmisel aastal kokku koguda 479 jooksukilomeetrit (47 tundi, 59 minutit). Samas pole ma jooksmist täiesti kõrvale heitnud ja niipea, kui teeolud kannatavad, tahan jälle rajale saada. Vähemalt Endomondos sai ka selleks aastaks 400 kilomeetri tšällendž loodud.

Kuna mul on olemas kunagi hetkeemotsiooni ajel soetatud vahurull, siis püüan igal õhtul kasvõi mõne minuti sellele sihipärast kasutust leida. Täna ma pole veel rullile viskuda jõudnud, sest ma pole pärast töölt tulemist riideid viitsinud vahetada ja teksadega rullimine ei kõla lõbusalt. Lisaks sõin ma äsja nii umbes viis šokolaadikommi (eile sõin kümne minuti jooksul 100 grammi šokolaadi) ja mul on nüüd veidi naljakas olla. Tegelikult mulle magusad asjad eriti ei meeldigi (või noh meeldivad, aga väikestes kogustes) ja keha ei saa vist päris täpselt aru, mis toimub.

Kurikuulsast 3-tunnisest Iisraeli turvakontrollist.


Tagasireis Iisraelist läbi Itaalia Tallinnasse läks kiiresti. Selles mõttes kiiresti, et kuskil polnud pikalt passimist. Aga alustan hommikust. Pakkisime viimase kraami kokku ja veidi enne kella kaheksat asusime teele Eilati bussijaama. Paar päeva varem käisime kohapeal vaatamas, kust buss täpsemalt väljuma peab ja kui varakult see peatusesse jõuab. Minu kartus, et tuleb kuskil teeäärses peatuses bussi oodata, osutus asjatuks. Lennujaama viiva bussi jaoks oli jaamas olemas lausa eraldi platvorm, kust reisijaid peale võtta. Ärasõidu hommikul jäi buss veidi hiljaks ja väljasõit venis, sest rahvast oli rohkem kui bussile mahtus. Seega pidi kümmekond inimest 60-kilomeetrise teekonna püstijalu veetma. Eilatist Ovda lennujaama viib ka Fun Time’i shuttle bus, mis korjab reisijad hotellide juurest peale. Kuna olime juhuslikult sattunud lugema reisijate hiljutisi kommentaare, kuidas Fun Time isegi etteostetud piletite puhul (mis Eilatist Ovdasse on kallimad kui Ovdast Eilatisse tulles) tulemata jätab ja inimesed seetõttu 60 € taksosõidule kulutavad, otsustasime sellest ekstreemsusest loobuda.

Lennuühendus peaks nüüd kevadel Eilatis paremaks muutuma. Nimelt linnast 20 kilomeetri kaugusel avatakse peagi Ramoni lennujaam, kuhu kolitakse kokku praegu kesklinnas asuv Ben Gurion kui ka Ovda, millest viimane pole mitte ainult tsiviillennujaam, vaid ka õhuväe baas. Uus suur lennujaam tähendab arvatavasti ka seda, et autorendifirmad seal oma esindused avavad ning bussiga sõitmise asemel saab hoopis rendiautot tagastades kohale. Või siis on taksovariant.

Aga jätkan nüüd juttu Ovda lennujaamast ja kurikuulsatest lugudest, kuidas Iisraeli turvakontrollides peab arvestama ülipõhjaliku ülekuulamisega (lennujaama on rangelt soovitatav saabuda 3 tundi enne lennu väljumist). Riiki saabudes toimunud vestlus seadis lahkumisel toimuva vestluse osas ootused väga kõrgeks. Ja seda mitte just kõige positiivsemas võtmes. Saabudes uuriti, kust me tuleme. Miks Itaalia kaudu? Miks meil uued passid on? Mis vanadest passidest sai? Palju meil sularaha on? Ei olegi? Võtate automaadist? Näidake pangakaarte. Palju raha selle kaardi peal on? Aga selle peal? On teil veel pangakaarte? Palju nende peal raha on? Kui palju te igakuiselt palka saate? Kus te peatute? Mis riikides te varasemalt käinud olete? Lähis-Idas ka? Noh, ajab ju lahkumise osas ootused kõrgeks küll?

Lennule minek koosnes neljast kontrollpunktist. Esimene neist oli vestlus leti ääres. Vestluskaaslasteks polnud mitte kurjad sõjaväevormis onud, vaid tudengivälimusega noored. Kui oma korda ootasime, nägime, et osadel reisijatel oli päris tore ja elav vestlus nendega. Seega tundus, et pole midagi hullu. Polnudki. Meie käest ei küsitud peaaegu et mitte midagi. Põhimõtteliselt taheti vaid teada, kas pakkisime oma pagasi ise. Järgmine kontrollpunkt oli pagasikontroll. Kontrolliti vaid kotte, mis eelnevalt olid saanud triipkoodid külge. Koodid skänniti ja sõidutati haiglaseriaalidest tuttavat magnettomograafiamasinat meenutavast seadmest läbi. Järgnes turvakontroll, mis oli selline traditsiooniline, mida Euroopa lennujaamades kohata võib. Kotid lindile, üleriided ka, ise turvaväravatest läbi. Mingit sellist tralli polnud, et elektroonikakraam või vedelikud tuleks kotist välja võtta ja eraldi kasti panna. Veepudelid ei huvitanud kedagi ja neid ära polnud vaja visata. Ning oligi jäänud vaid passikontroll. Saabumisel passi vahele pandud sinisel paberilipikul viisa võeti ära (Vatsi oma jäeti alles) ning anti asemele roosa riigist lahkumist lubav lipik. Ja oligi kõik. Kogu trall koos järjekorras ootamisega võttis aega 20 minuti jagu.

Lennujaama ootealal pardaleminekut oodates tuli meiega vestlema Iisraeli turismiministreeriumi (miks mul on tunne, et see võiks olla kaitseministreeriumi väike rakuke?) esindaja. Esmalt küsis, kas oleme nõus tema küsimustele vastama. Ja siis tulid need küsimused, mida ma turvakontrollis ootasin. Aga see oli kõik väga kenasti vormistatud. Tütarlaps uuris majutuse ja autorendi hindade kohta, külastatud paikade kohta, turvakontrolli läbimise kohta. Seega kokkuvõttes jättis kogu formaalne pool väga viisaka mulje ning tundsime end selle käigus hästi. Mis veel lennujaamas silma jäi, oli see, et joogivett sai ise võtta veeautomaadist. Minu meelest ikka ülimugav (ja odav) variant enne lennukile minemist joogivarude täiendamiseks.

Milanos oli meil jätkulennu väljumiseni umbes poolteist tundi. Jamasti läks see, et meil jäi lennukilt tulles märkamata, kuidas pääseb kohe jätkulennu kontrolli. Nii pidime pärast ELi sisenemise passikontrolli suunduma uuesti turvakontrolli. Järjekord oli aga pidevas liikumises ning saime kiiresti ootealale. Ostsime esimesest kohvikust uued söögid ning võtsime suuna meie lennu väravasse. Esialgne plaan oma kiire eine väravasse jõudes ära süüa asendus kiiresti sellega, et sõime käigu pealt. Pardaleminek läks kiiresti ning lend väljus õigeaegselt. Tallinnas oli Emps vastas, kes meid koju sõidutas. Koju jõudsime 2130 paiku. Ootamas oli esmavajalikuga täidetud külmik (piim, munad, juust, sink, või). Mina jõudsin samal õhtul isegi oma seljakoti lahti pakkida: käsipagasiga reisimise võlud.