Kuidas heebrea keelt oskamata poes hakkama saada. Peaaegu.

Kuna meie peatuspaigaks Iisraelis pole mitte hotell, vaid kodumajutus, siis kogu toidukraami peame ise organiseerima. Alguses oli kõik lihtne. Väljas süües on kohalikud väga abivalmis selgitamaks, mida tellida ja kuidas asjad käivad. Inglise keelt räägitakse siin väga hästi. Poes shopates on põhiosa asjadest tänu pakendi illustratsioonidele lihtsastileitavad. Kanafilee ja kanakoivad suudame silma järgi tuvastada. Tomat, kurk, kapsas, kartul: lihtne. Coca-Colaga pole ka siiani probleemi olnud.

Hinnasiltidel on meile tuttavad numbrid seega päris huupi asju ostma ei pea (kuigi praktika näitab, et kui tähelepanelik pole, võib kassas skännitud tootehind pealolevast ligi 15 seeklit ehk ~3,80 € erineda). Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Või no tahtsin ikka, aga nüüd jõuame teemani.

Kui eestlased on otsustanud, et teevad õhtusöögi kõrvale tomati-kurgi salatit, siis kuidas nad kohalikus kaupluses tuvastavad, milline piimatootepakend kreeka jogurtit sisaldab? Kreeka jogurt sellepärast, et ega siin hapukoort ju ikka pole. Loogika ütleb, et otsitav pakend peaks olema võimalikult lihtne (soovitatavalt ilma maasika või banaani pildita, eks). Mis edasi? Prantsusmaal otsiks kirja le jogurt ja Hispaanias el yogurto. Aga Iisraelis? Siin ei ole ükski tähestiku täht seda moodi, mis mõne vihje võiks anda. Nii me siis poes erinevaid pakendeid loksutasime ja pigistasime ning lõpuks rasvaprotsendi järgi ennustasime, millega tegu võiks olla. Valisime lõpuks ühe potsiku välja: kui ikka väga kohutavalt mööda paneme, siis meil on siin üks kass, kes oma häälitsemise järgi mitte kunagi süüa pole saanud ja sellest ostust rõõmu tunneks. Ostudega koju jõudes ja pakendi sisu inspekteerides tabas meid üllatus: korralik rammus hapukoor!

Aastavahetuseks ostetud kaneelirullidega, mille pakendit ja läbipaistvat karpi poes pikalt ning hoolikalt inspekteerisime, nii hästi ei läinud. Pakendit avades selgus, et need on hoopis mingid köögiviljatäidisega rullid. Ketšupikausi pilt pakendil oli ju ometi karjuv vihje…

Jõulud ja aastavahetus Iisraelis.

Uue aasta võtsime vastu Iisraelis. Aasta esimene päev möödus peamiselt voodis. Mitte, et oleks hull läbu olnud või kella 6ni hommikul üleval olnud. Lihtsalt sellepärast, et terve päev on taevas pilves olnud ja ei kutsunud väga välja (kuigi oli täitsa lühikese püksi soe ilm). Aktiivsusmonitor näitab nappi 3000 sammu. Varasemaid päevi arvestades ikka väga tagasihoidlik tulemus. Uue aasta ootasime ära veebist ETV-d vaadates. Mulle meeldis ETV programm väga ning Vabaduse väljakul korraldatud kontsert oli veebivahendusel nähtu põhjal ka igati kihvt.

Aga jah. Jõulud ja aastavahetus möödusid meil Iisraelis. 23. detsembril pidasime perega jõuluõhtut ja otse jõululauast sõitsime lennujaama. Ilm on siin suuremalt jaolt ikka väga mõnus olnud ning päevitamine on täiega teema. Mõned üksikud päevad on pilvised olnud, kuid selleks ajaks oleme leidnud muud tegevust. Näiteks Masada kindlusesse mööda järsku mäenõlva ronida oleks lõõskava päiksega päris raske väljakutse. Isegi pilves ilmaga oli omajagu rühkimist. Päevitada oleme saanud nii meie peatuspaiga aiakeses kui rannas.

Liigume siin igapäevaselt jalgsi. Surnumere ja Masada kindluse külastamiseks võtsime rendist 28. detsembril kolmeks päevaks auto, millega oli omaette tore lugu. Eelmisel õhtul sai ühes firmas broneering tehtud ja läksime hommikul kohale. Järjekord venis, keegi väga teenindamisest huvitatud polnud ja pärast pikka seismist otsustasime hoopis kesklinna rendikatesse minna. Kolmes kohas polnud enne esmaspäeva ühtegi autot saada.

Viimasena astusime Sixti esindusse ning öeldi, et muidugi on neil kohe, nüüd ja praegu meile auto anda. Millist vaja? Noh, väikest ja manuaalkastiga tahaks. Tehti pakkumine Chevrolet Sparkile. Pole just teab mis unistuste auto, aga sobib muidugi, kui arvestada, et see oli ainus rendikoht, kust üldse oli võimalik sõiduk saada. Leping tehtud ja lähme välja autot vastu võtma. Ühtegi Chevroleti ei hakka kuskil silma. Viiakse meid hoopis Opel Corsa juurde. Whaat!? Corsa on ju nunnu küll. Varemgi rendiautoks see olnud.

Formaalsused korras, istume autosse ja pilk peatub käigukangil: automaat. Hahahahaa! Hahahahahaahaaaaaa! Tegelikult olin ma juba selleks valmistunud, et kui vaja, siis võin automaadiga ka sõita: peaasi, et auto saaks. Varasemalt olen ju automaadiga umbes 1,73 korda sõitnud ja edukalt toime tulnud. Tänasin juba Facebooki vahendusel sõpru, kes mulle oma sõidukit on lubanud ja eelteadmised andnud.

Trennist ja retseptidest.

See trennitegemine on ikka üks mõnus asi! Ja võtab see ka omajagu aega. Tund jõuksitrenni võib vabalt tähendada kahetunnist ajakulu. Sest enne trenni peab olema piisavalt aega uimerdada. Ja pärast trenni on ka hea, kui on tšilläks ja siis veel koju jalutamine. Samas mida ma ikka õhtul selle ajaga kodus peale hakkaks? Olen nüüd see nädal ka kahes kossutrennis käinud. Üliväga meeldib! Lausa nii väga, et tänane jõuks tundus liiga rahulik. Aga jõudu on vaja teha. Ja tõesti kasvõi vahelduse mõttes, et korvpall kohe eriti magusa boonusena tunduks.

Mõtlesin, et teen pühapäevaks veidi teistmoodi hommikusöögi. Mind kõnetas esimesest postitusest peale Margiti vahva koostööprojekt Farmiga ja otsustasin, et proovin kohe järgi, kuidas keetmata kaerakliipuder maitseb. Paraku pidin kohalikus kaubandusvõrgustikus pettuma, sest Farmi AB joogiskyri polnudki saada. Eks siis tuleb homme pealinna varusid täiendama minna. Sest kui juba katsetada retsepti, siis ikka õigete koostisosadega. Mitte, et mõtled, et teed seljankat kodusolevatest frikadellidest, kartulist, porgandist ja kapsast. Umbes nagu igal söögikohal on oma huvitav tõlgendus Caesari salatist.

Spordist ja asjade ostmisest.

Tore-tore. On lootust, et homseks mingit uut plöga maha ei saja ja talvejalatsid taas ketside vastu saab vahetada. See päev, kui hommikuks oli maha sadanud korralik üle pahkluu ulatuv lumi, oli päris raske saaparežiimile üle minna. Kaks päeva enne seda oli mul olnud üle mitme aasta esimene jõuksikülastus ja jalapäev. Ehk siis hooaja esimesel talvehommikul pidin kohmakate talvesaabastega läbi sügava lume koperdama, üritades samal ajal toime tulla trennist haigete jalgadega.

Tänaseks olen jõuksis käinud kolm korda. Eile käisin reedesele trennile veits peale tegemas, et täna väga hull poleks olla. Täna plaanisin jooksma minna, aga kuna õues ikkagi sadas ja toas on parem olla, jätsin minemata. Jooksmisega on üldse viimased paar nädalat kuidagi asjad käest ära. Selle kuu kilometraaž on vist aasta madalaim üldse. Vaatan, mis uus nädal toob. Kuigi hetkel tundub, et igasugused sisetingimustes spordiharrastused lähevad rohkem peale.

Jõulukaunistused tuleb varsti välja otsida. Kuigi see aasta on mul soov olemasolevate kirjute ja siniste lampide asemel hoopis valgeid kasutada. Valgete all ei mõtle ma neid agressiivseid valgeid ja mitte ka kollakas-valgeid. Selliseid vahepealseid pigem. Neid peab muidugi kuskilt poest šoppama minema. Aga sellega on see oht, et jõululambikauplused on praeguseks ilmselt lõhnaküünaldest pungil ja ma kahtlustan, et jõululambid ja lõhnaküünlad on väga lähestikku paigutatud. Ei ole tore. Ja tavaliselt kipub olema nii, et kui mingit konkreetset asja otsid, siis peab kõik kaubanduskeskused läbi käima, et just see õige kaup saada.

Näiteks paar nädalat tagasi otsisin endale korralikke kõrgeid korvpallijalatseid. Oh õudu küll! Käisin läbi Kristiine Rademari (kus polnud ühtegi korvpallijalatsit!) ja SportsDirecti (kus on jalatsite paigutusloogika nii kohutavalt ebaloogiline, et midagi konkreetset sealt otsima küll ei tasu minna). Sportlandist leidsin ühe mudeli, mis tundus täitsa okei, aga kuna pärast pikka ootamist polnud keegi valmis mulle proovimiseks ka teise jala eksemplari tooma, siis jäi diil katki. Edasi Tondi outletidesse. Seal polnud ühtegi korvpallijalatsit. Edasi Magistrali Rademari outleti. Noh, läks juba paremaks. Erinevaid mudeleid oli lausa 2-3, pärast pikka proovimist sain aru, et sobivat suurust oli siiski ainult üks. Hind oli hea, aga tunne polnud ikka päris õige ning värvilahendus oli liiga kirev. Mis siis ikka. Viimane koht, kuhu olin valmis minema, oli Järve keskus. Rademar. Oo! Valikus lausa kaks mudelit, millest kumbki hüppeliigest korralikult ei toetanud. Müüja tegi tagasihoidliku soovituse hoopis Sportlandi minna. Nojah. Sellele olin tegelikult on viimased ootused seadnudki, sest lootsin leida need samad tossud, mida Kristiines olin proovinud. Jep! Olidki seal ka olemas ning sain kenasti mõlema jala oma proovida. Ehk siis 2,5 tundi hiljem, kui olin juba valmis loobuma, õnnestus lõpuks jalatsid saada. Milline saaks siis veel see jõulutulede otsimine olema!?

Korvpallist, jooksmisest, mängimisest.

Käisin eile üle pika aja katsetamas, mis mu korvpallioskustest veel alles on. Loopisin umbes kolmveerand tundi palli ise samal ajal väga hästi teades, mida valesti teen. Viskekaar on olematu ja nii lähevadki üldjoones hästi sihitud visked mööda. Põrgatamisele ja mingitele muudele trikkidele ma aega raiskama ei hakanud. Mul on vaja lühikese ajaga mingisugune viskeoskus taastada või tekitada. 15 aasta taguste oskuste puhul vist lihasmälust on asjatu unistada.

Ja kui juba spordist ja trennist rääkida. Oma jooksurekordid (need, mille üle Endomondo arvestust peab) olen nüüd kõik käesolevasse aastanumbrisse toonud. Viimane lühike jooksuvõistlus oli mõned päevad tagasi. Loodetud Cooperi testi ja ühe miili rekordid said uuendatud. Seega selles osas on eesmärgid saavutatud.

Ruigasin hommikul rõõmust, kui ööga allalaetud Starwars Battlefront II beta Xboxis käima lükkasin. Natuke mängisin ja kõik oli paljulubav. Et päeva mitte maha klõbistada, otsustasin, et jätkan hiljem. Ja hiljem selgus, et see beta on ikka nii beta, et ei saagi mängida. Teiste reviewsid lugedes on näha, et meelepaha on kõigil selle pärast suur. Mul siin vastu sügist hakkab just see mängukonsoolihuvi uuesti tekkima ja nüüd siis selline tagasilöök. Panin siis ühe varasemalt Xbox Gold raames saadud mängu tõmbama. Gone Home. Mängisin seda vast pool tundi, aga selgus, et ei kõneta ka see. Seega tahaks ikkagi Star Warsi korralikult ära proovida.