Pärast pikka trennipausi.


Selle aasta trennitegemine on alanud raskelt. Aga pole ka midagi imestada, sest viimane trenn oli ju 14. detsembril, siis tuli jõulumöll peale. Siis reis, kuhu ma piiratud pagasi tõttu trennikraami kaasa ei hakanud vedama. Ja nii see vastupidavus muudkui langeski. Aga pikk paus oli teadlik. Puhkusel liikusin igapäevaselt siiski päris palju ja sõin normaalselt kraami. Eile oli selle nädala kolmas korvapallitrenn. Poolteist tundi sai rahmeldatud. Hiljem oli kodus diivanilt püstisaamine vaevaline. Igalt poolt oli valus. Kuigi jooksmine vajus oktoobri keskpaigas pärast korvpalliga alustamist unustustehõlma, õnnestus eelmisel aastal kokku koguda 479 jooksukilomeetrit (47 tundi, 59 minutit). Samas pole ma jooksmist täiesti kõrvale heitnud ja niipea, kui teeolud kannatavad, tahan jälle rajale saada. Vähemalt Endomondos sai ka selleks aastaks 400 kilomeetri tšällendž loodud.

Kuna mul on olemas kunagi hetkeemotsiooni ajel soetatud vahurull, siis püüan igal õhtul kasvõi mõne minuti sellele sihipärast kasutust leida. Täna ma pole veel rullile viskuda jõudnud, sest ma pole pärast töölt tulemist riideid viitsinud vahetada ja teksadega rullimine ei kõla lõbusalt. Lisaks sõin ma äsja nii umbes viis šokolaadikommi (eile sõin kümne minuti jooksul 100 grammi šokolaadi) ja mul on nüüd veidi naljakas olla. Tegelikult mulle magusad asjad eriti ei meeldigi (või noh meeldivad, aga väikestes kogustes) ja keha ei saa vist päris täpselt aru, mis toimub.

Leave a Reply

Your email address will not be published.