Peaaegu kõik.

Mul käivad päkapikud. Nii kodus, tööl kui muudes huvitavates kohtades. Ja see annab päevale nii palju juurde. Mitte see, et saan magusat vitsutada, vaid see, et päkapikud käivad. Ja siis veel nii paljud muud asjad. Näiteks õhtul meilboksis ootav kiri, kus tudeng tänab huvitava loengu eest ja ootab, et tulevikuski mõnda minu ainet kuulama satub. Ma siis ilmselt ikka teen midagi õigesti. Muidugi nende tulevikuloengutega on nüüd kohe-kohe pikemaks ajaks otsad kokku tõmmatud. Aga never say never, eks.

Tulles veelkord Tartu juurde, siis nüüd on äraarvamisvoor. Kas ma käisin mängude päeval või jaa? Jah, käisin. Sain laupäevasel koolitusel varakult ülesanded valmis ja võtsin suuna Lõunakeskusele. GPSi abil. Parklas parkimikoha leidmine oli muidugi sama vahva nagu Ülemiste keskuses, kus kunagi ühtegi vaba parkimiskohta pole. Kui Ülemiste keskuse puhul on see variant, et lähen sõidan hoopis tagasi koju või mõnda teise kaubanduskeskusesse, siis Lõunakas sellist valikut polnud. Parklas lõpuks koht leitud, läksin olukorda kaema. Nojah, nagu arvata oli – väiksed mänguhuvilised lapsed poes ringi sibamas. Ega siis midagi, läksin ütlesin striimibossile tere ja tutvustasin ennast. Loomulikult oma striiminimega. Proovisin PS4 ja hiigelsuure teleri peal Star Wars Battlefronti järgi. Oeh, see nelja pult on ikka nii hea, et kolme oma paneb lausa juuksed valutama. Aga see selleks. Pärast mõningast mängimist rääkisime veits mängujuttu ka. Kuigi noh ma väga palju ju mängudest ei tea, aga natuke ikka. Suht tšill oli. Ise pole juba jälle pikka aega konsooli tööle pannud, kuigi laenuks saadud mäng ootab mängimist. Võib-olla nädalavahetusel?

Ja kultuurne olen ka. Käisime Estonias „Pähklipurejat” vaatamas. Eks alguses olin veidi kõhklev, et kas on üldse minu teema, aga juba väga ruttu sai selgeks, et on ikka küll. Väga ilus koreograafia, ilusad kostüümid ja dekoratsioonid ning nii veenvalt mängitud rollid. Soovitan!

Aga on reede. Kõiki selle nädala to-do asju täna valmis ei jõudnud, aga pole hullu. Järgmine nädal on ka variant. Või siis natuke nädalavahetusel. Täna andsin viimase loengu. Nüüd on jäänud ainult parandada mõned tudengite tööd, teha üks konsultatsioon (mis koos ühe eksamiga jääb paraku uue aasta algusesse), valmistada ette eksamid ja kuulata ära ühe aine projektide esitlused. Kerge. Kerge hoolimata sellest, et ma nii pööraselt palju asju pean tegema. Oleks keegi suvel öelnud, et mulle uues kohas selline suur vastutus langeb, siis … mida siis? Ilmselt oleks ma ikka selle koha vastu võtnud, sest tegelikult on sigalahe, mis kogemusi ma järjest saan. Kui varem mind selline erinevate asjade vahel tõmblemine häiris, siis nüüd enam mitte, sest praegu läheb kõik üldise hüvangu nimel ja mitte veidi ühte projekti, veidi teise projekti ja veidi mitte millegi tarbeks, sest lõpuks selgub, et tehtut pole väga vajagi. Seega mulle meeldib. Meeldib see, mida teen ja mis veel tähtsam – see, kellega koos teen.