Põlv tahab puhata.

Põlv on pekkis. Selles mõttes pekkis, et valutab. Mitte mingi paksuks läinud vms. Juba mõni päev tagasi hakkas valutama. Samal päeval jooksu ajal oli veel täiesti okei, enne magamaminekut polnud justkui ka midagi häda. Hommikuks valutas. Valu pole midagi sellist, et käimist segaks või lonkama peaks. Vahepeal pole tegelikult tundagi. Aga mingitel hetkedel ikka tuikab. Ja see pole see IT-bandi valu vaid hoopis nagu põlve siseküljel. Mul oleks muidu täiesti ükskõik sellest, aga jooksma ju ei saa. Enda arust pole ma liiga järsult joostavaid ringe suuremaks venitanud, ikka enesetunde järgi ju. Ma võin muidu kohutavalt ebausklik olla, aga oma üle-eelmise postitusega mingit ärasõnumist ma nüüd ka uskuda ei saa. Või siis seda, et ennast suve lõpuks kohalikule jooksule samal päeval regasin. Et ära hõiska enne õhtut? Sest selline asi ei saa võimalik olla. Igal juhul pekkis ta nüüd on. Eile õhtul salvitasin põlve kokku lootuses, et tänaseks on korras. No suht sama oli. Kuigi liikuma hakates kadus valu täiesti ära. Niitsin isegi muru ära ja midagi polnud tunda. Tean-tean, vahelduseks võiks tegelikult ka jalgrattaga sõita. Pulss on madalam ja põlvedele väiksem koormus. Homme äkki sõidangi siis. Öäk, sest see pole sama, mis jooksmine. Kainet mõistust!

Täna on aga Empsi sünnipäev. Meisterdasin täidisega korvikesed. Polnud neid varem teinud, aga kuskilt blogist sain idee ja mõtlesin proovida. Täidist tegin kahte sorti. Ühe tuunikala, värske kurgi, muna, majoneesi ja hapukoorega. Teises täidises kasutasin tuunikala asemel krabipulki. Ainult sellega peab arvestama, et kui täidis liiga vedel saab, siis teeb see korvikesed pehmeks. Aitab selle vastu näiteks korvikeste kiire ärasöömine.
11429249_395089630689812_1663562960_n