Purple Rain.

Täna oli üks väga omamoodi mõnus päev. Jõudsin päeva jooksul kodust autot toomas käia, sünnipäeval käia, autoga sõitmas käia, kolm magustoitu ära süüa, uurimistööde kaitsmisel käia ja jooksmas käi… joosta. See igal pool käimine oli selles mõttes eriti mõnus, et ilm oli nii hea. Sain teada, et kohalikul põllupealsel, kus mõni aeg tagasi korralik suusarada oli, kannatab ka praegu suusatada. Kuna aga sinna peab spetsiaalselt suusad käes kohale minema (sest kõnniteed on põhimõtteliselt juba puhtad), siis ma ei viitsi minna. Nii olengi hoopis ettevaatlikult (sest kõnniteed on põhimõtteliselt juba puhtad, mis siiski ei tähenda, et nad 100% puhtad on) jooksmas käinud. Täna tahtsin viieka teha, aga siis 2,5 peal helises telefon ja rääkisin pool kilomeetrit, mille jooksul jõudsin kergliiklustee lõppu ning nii tuligi kokku kuus (3 + 3, eks). Tänane kuus oli isegi parem kui eelmine kuus, mille ma täiesti joostes läbisin. Tänase lobisemise pool kilomeetrit tegin lihtsalt kiirkõndi, mis mõjutas keskmist kiirust, aga mitte nii hullult, et eelmisele korrale märkimisväärselt alla jääda. Noh, tegelikult peaks olema täiesti ükskõik kui kiiresti ma jooksen või kas ma vahepeal jalutan, seisan või laman. Aga vot ei ole ükskõik. Kui on jooksmine, siis tuleb joosta.

Jüri Pootsmann on viimased paar päeva eriti teemas olnud. Ja täna tuli ootamatult tahtmine kuulata lugu „Purple Rain”. Leidsin 2 in 1 lahenduse. Kui ma tavaliselt leian laulusõnadest ka paar rida, mis eraldi välja tuua, siis seekord mitte, sest nii pole see tervik. Aga video tuleb ikka. 2 in 1 nagu lubatud. Jüri Pootsmann ja „Purple Rain”.