Puudest, suhkrust ja peenardest.

mets-maasikad-tulbid

Kevadesse jagub ikka mõnusalt toimetamist ja tegemisi. Nädala alguses delegeerus mulle ülesanne järjekordsele field tripile minna. Seekord siis metsa istutama. Mulle väga meeldivad igasugused väljasõidud, sest esiteks on need üldjuhul harivad ja õpib midagi uut ning teiseks annavad need juurde kogemuse selles osas, kuidas field tripidel käia. Eile õhtul kulus mul jupp aega otsustamaks, mis ma täna selga peaks panema. Lõpuks valisin riided välja ning hommikul otsustasin, et tegelikult sobib valmis pandud valikust vaid T-särk. Otsused, otsused.

Metsas oli tore. Meie oma seltskond oli vahva ning rahvas, kellega kohapeal tutvusime, oli ülikihvt. Nalja sai omajagu ning päev möödus kiiresti. Eks see puude istutamine ikka väsitas ka veidi, kuid mõnus päikeseline ilm oli kohe käepärast turgutust pakkumas. Mingeid tõsiseid päevitusrante ma vist õnneks ei saanud. Teadagi kipub ju nii olema, et need kevadised esimesed randid tunduvad püsivat terve igaviku. Istutuspäeva lõpus said kõik asjaosalised kõhu korralikult šašlõkki täis ning kojusõidu ajal tulimõnus rammestus peale.

Käisin korra töölt läbi ja korjasin oma mahajäetud kraami kokku. Muljetasin veits kolleegidega ja kõndisin ära koju. Hiljem tõin õhtuseks maiustamiseks maasikaid ja viinamarju. Minu esimene soov oli tegelikult jäätist osta, aga kuna mul on plaan suhkruga veidi piiri pidada, siis sain juba enne poodi astumist valikutesse korrektuurid ette planeerida. Kusjuures juba hommikul proovisin lattet ilma suhkruta juua, aga see oli liiga šokeeriv kogemus. Seega tegin plaani vähemalt kohvi puhul esialgu lihtsalt suhkru kogust tasapisi vähendada mitte täiesti ära jätta. Ega ma tegelikult ei tea, mida tähendab suhkrust loobumine ning kui palju asju tavapärasest toidukorvist kõrvale jääb.

Ja esimesed tulbid õitsevad minu väikses lillepeenras! Üleeile avastasin, et ka redised ja rukola on otsad mullast välja ajanud. Täna kergitasin pisut hernepeenart katvat kilet ning sealgi paistis olukord lootustandev.