Raamat, mis ei motiveerinud.

jooksjakäsiraamat

Tellisin endale mõni aeg tagasi raamatu „Jooksja käsiraamat. Cooperi testist maratonini”. Lugemisega algust tehes olid ootused kõrged. Peagi avastasin, et lasen lehekülgedest lihtsalt pilgu diagonaalselt üle, sest info, mis sealt sain, ei olnud minu jaoks praktiline. Leian, et mul pole vaja teooriat selle kohta, millega ma praktikas ei tegele. Orienteeruvad tabelid mingite tulemustega, maratonist taastumine jms. Ehk siis ühte raamatusse on pandud kokku liiga palju materjali. Algaja jaoks on konkreetselt tema kohta infot liiga vähe, pealiskaudselt ja väga teoreetiliselt. Maratoniks valmistuja vajab juba spetsiifilisemat juhendamist.

Ma ei saa väita, et see raamat on halb. Ilmselgelt on asi ikkagi minus, et mulle see raamat ei meeldi. Maraton pole mulle kunagi eesmärgiks olnud ja mingid mitmete tuhandete osalejatega rahvajooksud ei ole ka erilised lemmikud. Pigem meeldibki niisama omaette tiksuda lühemaid distantse. Lihtsalt liikumise pärast. Mitte mingi kindla eesmärgiga. Sellel aastal pole trennitegemist väga liikuma ka saanud ja olen passivne olnud. Nädalavahetused jõuavad kiiresti kätte ja siis on mõnus niisama vahtida ja logeleda. Aga kes teab, kui läheb väljas vähe kevadisemaks, tuleb ehk ka motivatsioon.