Selle aasta teine jooksuvõistlus.

Osalesin juba kolmandat aastat kohalikul jooksuüritusel. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, siis ega ma see nädal midagi trennilaadset teha polnud viitsinud. See tähendas, et viimasest jooksmisest oli möödas juba üle nädala. Eesmärki tänasele 5,6 kilomeetrit pikale distantsile oli seada keeruline. Tahaks ju ikka head aega ja paremat tulemust kui varasemalt. Samas, kui vaatan Endomondos oma selle aasta treeninguid, siis on kõikide jooksude keskmine kiirus alla 10km/h. Seega tahaks nagu ülikõva tulemust, aga ettevalmistusega on nihusti. Mõtlesin siis, et kui 35 minuti sisse jooksen, on vast hästi küll.

Stardimaterjalid tõin varem ära, et saaksin kohe kodus särgile numbri külge panna. Selle aasta stardipakk oli ikka suur positiivne üllatus. Anti terve kotitäis kraami. Kaks spordijooki, 100-grammine šokolaad, valgubatoon, dušigeel, hambapasta, banaan, õun. Sellest jätkub mul järgmise aasta jooksuni lausa!

Aga nüüd jooksust endast kah. Ilm oli suurepärane. Kohati küll tuuline, kohati kõrvetava päiksega, kuid siiski mõnus. 10 kraadi ja vihmaga vaevalt, et keegi eriti entusiastlik oleks olnud. Stardist minema saades teadsin kohe, et pulss on 170+ ja mõtlesin ärevalt, et ma end kinni ei jookseks, sest ikka kipub üldise massiga kaasa kiskuma. Võtsin väga rahulikult, kuigi tean, et tegelikult see polnud rahulikult. Kui Endomondo mulle esimese kilomeetri ajaks 05:38 ütles, mõtlesin, et nii ma küll lõpuni vastu ei pea. Teine kilomeeter möödus 8 sekundit esimesest kiiremini. Ise olin eelnevalt arutlenud, et kuskil 3-4 kilomeetri peal võiks hakata mõtlema tempo tõstmisele. Kolmanda kilomeetriga hoog veidi rauges, kuid neljanda kilomeetri tähise juurde jõudsin teisele kilomeetrile sarnase ajaga 05:29. Siis tundsin, et kõrvaklappidest kostuv muusika hakkab häirima. Võtsin klapid ära ja keskendusin hingamisele, kuigi hingamine oli mul väga hästi paigas.

Eelmisel aastal lükkasin 700-800 meetrit enne lõppu sellise turbo sisse, et lõpuni oli päris raske minna. Seekord hoidsin end tagasi. Tegelikult ma tundsin, et mingit eriti vägevat boosti lõpus niikuinii tulemas pole ning ei tasu rapsima hakata. Finišisirgel muidugi panin veidi hoogu ikka juurde. Lõpptulemus tuli kohe kõvasti alla soovitud 35 minuti ja nii umbes täpselt 20 sekundit parem kui aasta tagasi. Keskmine kiirus 10,8 km/h.

Kui ma esimesel-teisel kilomeetril kartsin, et jooksen end kokku, siis pidasin ikkagi ilusti lõpuni vastu. Enesetunne oli väga hea. Võistlusmomendiga kaasnes see, et kogu keha läks justkui autopiloodile. Ma ei olnud eriti võimeline reguleerima, kui kiiresti jooksen. Kolm-neli korda, kui pulsinäitu vaatasin, oli see 175. Oli tegelikult päris huvitav kogemus, kuidas keha ise teadis, et sellise, kohe alguses valitud hooga, suudab ta lõpuni minna. Praegu on aga tunda küll, et sai küllaltki intensiivselt joostud ja et see polnud mingi tavaline kerge õhtusörk. Mõnus jooks oli ja jäin igati rahule.