Söömine on hea. Maailma parim suht.

Ma arvan, et on igati normaalne, kui ma kell 12 lähen sööklasse lõunale, tõstan taldrikule korraliku koguse tatart, hakklihakastet ja nelja erinevat salatit. Ja siis ma arvan, et on igati normaalne, kui ma kell 14 lähen sööklasse lõunale, tõstan taldrikule korraliku koguse kartulit, hakklihakastet ja nelja erinevat salatit. Seda kõike muidugi ühe päeva jooksul. Söökla juhataja ikka räägib, et minu toitmine on toidu raiskamine. Selles mõttes, et söön kohati võib-olla lausa kolme portsjoni jagu, aga kõht ikka täis ei saa. Kuigi-kuigi! Eilse naistepäeva puhul oli meil kringel, mida ma sõin vähemalt paar x paar tükki ja kui lõunale läksin, sai kõht küll nii täis, et peast käis hetkeks läbi mõte, et oli seda kõike nüüd vaja. Kuigi jah, õhtul koju jõudes jätkasin söömisega. Aga inimesel peab ju mingi hobi olema. Hea vähemalt seegi, et minu hobiks on soe toit mitte saiakesed, šokolaad ja kommid.