Status Update 11.11.2015.

Möödunud nädalalõpp oli meeleolukas. Reedel oli mul ülikoolipäev ning pärast akadeemilisi tegevusi käisin oma endistel kolleegidel külas. Käisime koos lõunal, pärast mängisin toakaaslasega lauahokit, mille nad hiljuti ohvisisse olid saanud. Väga vahva oli. Lobisesime niisama ning märkasin, et mitmelgi korral elasin teemadesse nii sisse, et kasutasin väljendeid stiilis „meil siin”. Õhtul käisin aga laternate valguses kergliiklusteel jooksmas. Ilm oli nii mõnus ja samm kerge. Laupäeval tegin keset päeva jälle ülikooliasju ja kaotasin oma hääle. Sellest hoolimata ootas ees ülilahe õhtu. Saime oma kambaga taas kokku ja huumorit jätkus kogu õhtuks. Meist keegi ei mäletanud, millal viimati nii katastroofiliselt palju naerda oleks saanud. Muidugi mida õhtu edasi, seda katastroofilisemaks muutus ka minu hääl. Ja kui nüüd rääkida nädalavahetuse tagajärgedest, siis pole mul häält veel praegugi. Iseasi muidugi, kas just nädalavahetus selles süüdi on. Aga mul on siin valik terviseturgutajaid ja loodan ikka uueks nädalaks taas täisvalmiduses töövõimeline olla. Aga mingi õhtu hakkasin Euronicsi mänguklubi striimi vaatama. Päris kaasahaarav oli. Lõpuni ei jaksanud vaadata ning järgmine päev nägin, et pärast seda, kui ma minema läksin, mängiti veel mingi poolteist tundi. Eile mängisin aga selle puhul ise. Kaua ei jaksanud, sest silmad väsisid ära ja nõrk oli olla. Nojah, võib-olla peakski mängimise asemel „Pääste Willyt” vaatama. Või siis mitte. Enivei, jooksma ei saa nüüd mõnda aega jälle.