Sul on Gibbsi telefoninumber?

Täna oli selline päev, kus mul jäi lõunasöök vahele. Oleksin pidanud muidugi ettenägelik olema ja koos hommikukohviga ka paar pirukat ostma, aga mis sellest tagantjärgi tarkusest ikka kasu on. Õnneks kõht eriti tühjaks ei läinudki ning kõik muu korvas selle. Näiteks see, et tänasel väljasõidul oli meil bussijuht, kes nägi välja täpselt nagu LJ Gibbs NCISist. Nagu tõsiselt. Ta oli tema nägu ja tal oli täpselt samasugune soeng. Ja kui ma ta telefoninumbri sain, siis panin salvestades nimeks LJ Gibbs bussijuht. Eeem … see telefoninumbri asi vajab nüüd vist veidi selgitamist, sest tegelikult ma ikka suvalistelt meestelt telefoninumbreid ei küsi. Isegi siis mitte, kui nad Gibbsi moodi välja näevad. Või Stargate SG-1 aegse Richard Dean Andersoni. Või Nathan Fillioni. Tegelikult ma pole kunagi kohanud ühtegi inimest, kes eelnevalt mainitutega sarnaneks ja seega ei saa päris kindlalt väita, et ma numbrit ei küsiks. Aga noh, teoreetiliselt rääkides, eks. Enivei. Numbri sain sellepärast, et Gibbs õigel ajal meie seltskonnale järgi kutsuda. Ja noh, eks ikka on hea, kui sul on Gibbsi telefoninumber kohe käepärast. Teoreetiliselt.

Tänasel väljasõidul oli meie rühm jaotatud kaheks grupiks ning mina olin ühe grupi saatja. Gümnaasiumi noored. Mingil ajal, kui tekkis paus ja ootasime teise rühmaga tegevuste vahetamist, rääkisin veidi giididega ja siis üks neist uuris korraga, et kas meie rühmal õpetajat polegi kaasas. Hahahahahahahaaaa. Ma siis ütlesin neile. Pärast seda hetke võis päeva kordaläinuks lugeda. Tagasi tööle jõudes astusin kolleegide ohvissist läbi ja nõudsin esimese asjana, et kas neil midagi süüa on. Ega ma just näljast nõrkemas polnud, aga veidi draamat tuleb ju alati kasuks. Koheselt ilmusid sahtlitest välja kommid ja šokolaadid. Hea, kui ikka inimestel varusid on, sest viimasel ajal on minu varud küllaltki nirud. Mina, kellel on alati vähemalt üks šokolaad käepärast! Pean ennast parandama, sest varude automaagilise täitumiseni on veel liiga kaua aega.