Suveasju tuleb ikka suvel teha.

11254324_910724825642220_162475649_nEile otsustasin protesti mõttes ilmast hoolimata teha kõiki suveasju. Jalutasin poodi lõunasöögikraami tooma, pärast jalutasin juuksurisse. Mis siis, et vihma sadas ja ma plätudega mööda märga teed paterdasin. Õhtul, kui rõdul Kuud piilusin, andis sooja vaid hommikumantel. Sest et suvel tuleb teha suveasju. Ainus, millega veidi mööda panin, on see, et praegu pole ju suvi. On pigem nagu sügis, kus mõnes mõttes jällegi protesti mõttes ikka veel plätudega käia tahaks. Seega suveasju ei saa teha, kui pole suvi, sest see võib halvasti lõppeda. Ehk siis see suveasjade tegemine hakkab haigusilminguid esile kutsuma.

Eile õhtul pärast rõdult tulekut sain aru, et oleks pidanud ikka talvejope selga panema ja mütsi pähe tõmbama. Ega ma siis niisama nalja pärast aasta keskel villasest lõngast mütse ei heegelda. Tagantjärgi on kõik targad. Mõtlesin siis vahelduseks ettenägelik olla. Tõmbasin greibiseemne ekstraktist ja paratsetamolist koosneva ennetuspaketi sisse ja jäin lootma, et hommikuks on kahtlane tunne kadunud. Oligi! Aga nagu teadjad ütlevad, siis enne õhtut hõisata ei tohi. Kuna ma ikkagi juba olin seda teinud, siis nüüd õhtul on aeg tagajärgi taluda. See, millest ma arvasin, et olen pääsenud, annab nüüd ühe tugevamini märku.

Ja ma ullike käisin täna ju veel jooksmas, sest ega siis ikka päris nädal aega mingi kahtlase väärtusega põlvevalu pärast trennita olla saa. Eks see jooks oli üks naljanumber ja üha enam jääb mulje, et kuu lõpus toimuvale jooksule registreerimine ikkagi midagi ära sõnus. Põlvevalu serveeritud mingi hüppeliigese juures oleva lihase valuga. Ei noh palju õnne esimeseks augustiks. Selle viimase üle ma hommikul pööritasin silmi ja mõtlesin, et tõesti juba august! Esimene veel pealegi. Praegu jääb küll mulje, et jooksmisest tuleb ainult häda ja viletsust. Augusti ma selleks muidugi ei pea, sest tema oleks niikuinii tulnud.

Kümme minutit tagasi otsustasin, et ma ei hakka võimaliku palaviku tuvastamiseks end kraadima. Aga no fakk it, elu on liiga lühike, et teadmatuses olla. Muidugi on mul veel võimalus kraadiklaasinäitu mitte vaadata. Oma väike Schrödingeri kass. Ahjaa, lasin vahetult pärast õhtusööki käiku kõige võimsama haigust ennetava vahendi – Nutella saia – aga paistab, et sellest pole mingit abi.

Nii, aeg teha kokkuvõte. Nagu näha, sain maha ühe mõnusa suvise kirjatükiga, mida rannas pikutades nutiseadmest mõnus lugeda on. Eeldusel, et lendlev liiv üldse midagi näha võimaldab ja käed ikka piisavalt soojad on, et nutiseade ekraanipuudutusi taipaks registreerida. Sarkasm-iroonia on endiselt veres ja pärast kahe kuu jagu kestnud vaikust otsib ta väljapääsu.