Mõtteid nutiseadmete kasutamisest õppetöös.

20150807_192608Nutitelefonide ja tahvelarvutite kaasamine koolitundidesse kutsub esile vastakaid emotsioone. Millegipärast kipuvad inimesed arvama, et kui räägitakse digipöördest või VOSKist (võta oma seade kaasa) tähendab see seda, et koheselt, kui lapsed hommikul kooli jõuavad, sukelduvad nad oma nutiseadmesse, veedavad seal kogu päeva ning koju jõudes jätkavad seda virtuaalmaailmas olesklemist kuni hiliste öötundideni.

Ühest küljest on tegelikuks probleemiks teadmatus ning selle põhjal tehtud ennatlikud järeldused. Üldjuhul koolid, kes on valinud nutiseadmete kasutamise õppetöös, on väga selgelt läbi mõelnud, mida ja kuidas nad teevad. See tähendab, et nad on selle teemaga põhjalikult tutvunud, õppinud teiste edulugudest (ja ebaõnnestumistest) ja oskavad vajadusel selleteemalistele küsimustele vastata ning selgitada murelikule lapsevanemale, kuidas õppetöö selliselt saab toimuda. Ehk siis VOSK ei tähenda kohe kindlasti seda, et 45 minutit kestev õppetund täismahus ekraanivaatamisega sisustatakse. Telefoni või tahvelarvuti kasutamine on vaid üks osa tunnist. Üldjuhul täiendava materjali vaatamiseks või õpitava paremaks illustreerimiseks. Näiteks on tavaline erinevate katsete või eksperimentide vaatamine video vahendusel, sest koolidel pole ju alati olemas kõiksuguseid vahendeid ja laboreid selliste asjade ise demonstreerimiseks. Lisaks pakuvad nutivahendid võimalust otsida täiendavat pildimaterjali õpikus pakutule. Võimalused on lõputud ning see pildi- ja videonäide on vaid killuke sellest, mida nutiseadmed õppimisel võimaldavad. Lisaks sisu tarbimisele tekib võimalus olla ise sisu loojaks. Seda siis piltide, videote või tekstide kujul. Nagu mainitud, võimalusi on palju ning õpetajate ideed, kuidas seda teha, piiritud.

Võib küsida, et miks õpetaja ei võiks ise kogu seda üli-illustratiivset materjali ühelt suurelt ekraanilt kogu klassile näidata ja sisu saab ju luua tavalise pliiatsi ja paberiga. Vastades kõigepealt küsimuse esimesele poolele, on põhjus minu arvates tegelikult väga lihtne. Praegust infoühiskonda ja eelkõige kohutavat info üleküllust arvestades tekib isegi täiskasvanutel raskusi veebist asjakohase info leidmisega. Seega on hetkel oluline, et oskus vajalikku leida tekiks juba varakult. Ilmselt on päris mitmed faktide tuupimise kohta öelnud või kuulnud kedagi ütlemas, et milleks seda kõike on vaja teada, kui saab alati guugeldada. Aga kui see guugeldamisoskus ja oskus materjali kriitiliselt hinnata puuduvad? Teisest küljest hoiab nutiseadmete kasutamine õpilased aktiivsena ja innustab neid tegutsema. Õpitud abitus on tegelikult ju päris kole nähtus ning oskus iseseisvalt tegutseda ja otsuseid ning valikuid teha teeb vaid head.

Tulles küsimuse teise poole juurde, mis toob esile paberi ja pliiatsi võimekuse, siis täielikult ei kao need vahendid ilmselt veel nii pea. Küll aga on paberikulu vähendamine igati positiivne. Ühe õpilase seisukohast vaadates ei ole ju A4 prinditud tööleht mitte mingi probleem. Kui aga õpetajal on vaja anda see tööleht 25 õpilasele? Ning paralleelklasse sellise õpilaste arvuga on kokku neli? Ja õpetajaid ja klasse on koolis teisigi ja nädalas on kokku umbes 30 ainetundi, siis on paberikulu meeletu. Sinna otsa veel printerikulud. Ja mis sellest paberilehest lõpuks saab?

Muidugi ei ole kõik nii must-valge. Kitsaskohti leidub ikka ka. Kõige rohkem pakub kõneainet see, et lapsed ikkagi veedavad oma telefonis või tahvelarvutis niigi liiga palju aega ja kui nüüd neid vidinaid veel koolis ka kasutada… Eelnevalt sai juba mainitud, et nutiseadmete kasutamine koolitunnis on vaid üks osa muude tegevuste seas. Võib-olla vaid kümmekond minutit 45 minuti kohta. Aga kas see, kuidas need seadmed koolimajast väljaspool kasutust leiavad (näiteks hilistel õhtutundidel kodus) on ikka õpetaja mure? Minu isiklik seisukoht siinkohal on see, et kuna koolid on otsustanud nutiseadmeid õppeotstarbel kasutada, siis leidub lapsevanemaid, kes näevad võimalust lükata oma tegematajäänud töö ja vastutus kodult koolile. Ehk siis kool on justkui süüdi selles, et õpilased hiliste tundideni arvuti- või telefoniekraani vahivad. Kuna raamatuid loetakse tänapäeval niigi vähe ja kui tõesti see nutiküllastunud õpilane kell 01:30ni millegi harivaga oma seadmes tegeleb, on ju igati positiivne. Järelikult on tal huvi õppimise või mingi konkreetse aine vastu ja ta kasutab oma isiklikku digivahendit harival eesmärgil – mänguasjast on saanud töövahend. Pigem arvan, et tavalisem nähtus on hoopis see, kui unetundide arvelt lüüakse aega surnuks Facebookis, Snapchatis vms kohas ning siin ei saa nüüd küll kool või õpetajad süüdi olla.

Riske ja probleemseid kohti on teisigi (kes vastutab seadme eest, kes peab selle kasutamise õpilasele võimaldama jne), kuid haridusmaastiku uuendamisel ja arendamisel on probleemide esinemine igati tavaline nähtus. Oluline on aga teada, et kaasaegsete vahendite kasutuselevõttu ei tehta läbimõtlematult. Õpetajad, kes on otsustanud oma ainetundides selle suuna võtta, teevad oma tööd suure innu ja pühendumusega. Mitte lihtsalt tegemise pärast, vaid selleks, et õpilastele midagi uut ja huvitavat pakkuda. Koolid teevad piisavalt head teavitustööd oma tegemiste kajastamisel ning lapsevanemaid koos tekkinud küsimustega kõrvale ei lükata. Pigem on suund ikka sinnapoole, et püütakse ka lapsevanemaid kaasata, et nad oma lastega digimaailmas sammu suudaks pidada.