Okkaline tee.

Suvelõpu suurim töö on tehtud. Ehk siis mitmeid kümneid meetreid kuusehekki sai tänasega lõigatud. Viimane aeg enne allesjäänud puhkuse lõppu sellega ühele poole saada. Tegelikult on see mõnus töö – tulemus on kohe näha ja mõte uitab niisama ringi. Muidugi ei tähenda mõnus alati kerget. Omajagu ikka väsitab see lõikuri tassimine, pikendusjuhtme lohistamine ja redeli tõstmine. Ja loomulikult lõikamine ise. Kuusk pole just kõige lihtsam hekk pügamiseks, sest eelnevate aastate lõikekohad on muutunud paksudeks sõlmedeks, mida lõikur läbi ei jaksa hammustada. Aga sellest hoolimata meeldib mulle hekki pügada.

Okkateraapia on täiesti tavaline. Isegi kui kanda pikki riideid, siis sirutades on randmed paljad ja okkad torgivad veidi. Aga ka see on selle töö juures mõnus. Omamoodi. Küll aga võttis tänane lõikus hoopis teistsugused okkateraapia mõõtmed, kui korraga avastasin, et püksisääre otsast midagi valusalt kõrvetab. Nõgeseid ju seal polnud. Või oli? Ei, ei olnud. Äkki siis sipelgad? Mingid tapjaliiki? Igal juhul refleksid tegid oma töö enne, kui suutsin lõplikult järgi uurida, mis tegelikult toimub. Lendlev parv mingi väikse kuhila ümber. Et siis marssisin hoogsalt herilasepessa ja keegi oli parajasti kodus. Pigem tundus, et seal oli toimumas lausa suguvõsakokkutulek ning mina olin kutsumata külaline. Sellest hoolimata sain ma korralikult kostitatud. Ühtegi nõela ma jalast ei leidnud, aga mingi kolm sutsakat tuli ära küll. Pluss üks veel lisaks, kui ma lõikurit otsustasin ära tooma minna ning piisavalt jultunud olin, et üritasin seal kriisikoldes pügamistöid jätkata.

Muidugi mõtlesin, et mis nüüd edasi saab. Kas jalg läheb paiste? Kas mul tekivad hingamisraskused? Valus oli õnneks niikuinii, mistõttu sellepärast eraldi muretsema ei pidanud. Mul oli ainult poole tunni jagu veel lõigata jäänud ja oleks päris tobe olnud asjad kokku panna. Lähenesin siis hekile teisest otsast ning ohtliku terriotooriumi piirile jõudes valitses seal vaikus. Ega ma pikemalt passima ja jõllitama ei jäänud. Ruttu suristasin heki sealt ära ning taganesin. Tundsin korraga suurt väsimust. Hahaa, mürk järelikult ikka mõjub! Või siis mitte ja ma olingi päriselt väsinud. Igal juhul ligi kuus tundi hiljem olen endiselt teadvusel ja kuskilt midagi otseselt ei valuta või paistes pole. Aga minus on nüüd rohkem herilast kui hommikul ärgates oli.