Nädal Lõuna-Eestis.

Nädal Lõuna-Eestis on jäänud seljataha ning vahelduseks taas kodus olla on vägagi mõnus. Nädala sisse mahtus palju. Kohe kolmapäeval sai tiir Rõuges tehtud. Mõne aasta eest käisime seal ka, aga sellel ajal toimusid parajasti teetööd ning järve äärde ei pääsenudki. Nüüd siis sai lähemalt nähtud ning järvekaldal päikestki võetud.
11373755_1606035753019623_1912432375_nMetsas käisime loendamatu arv kordi. Mustikaid on väga palju. Põhimõtteliselt igal pool. Ükskõik, millisesse metsa astusime, olid ainult mustikad. Lõpuks hakkas see juba häirma, sest tegelikult igatsesin ma rohkem nagu kukeseeni. Aga mustikad ajasid muidugi ka asja ära. Eriti sellised suured ja pirakad, mis pakkusid oma mõõtmetelt kohati isegi kultuurmustikale konkurentsi.
11351709_800024040095601_1652810296_nSiiski ei saa öelda, et kukside poolest asi täiesti lootusetu oleks olnud. Siit-sealt sai kokku päris korralik kogus. Ning kõige paremini õnnestus neid leida siis, kui absoluutselt kõik korvid-ämbrid-kilekotid autosse jätta.
11373680_1039964086022237_749431682_nKorralikum jalutuskäik sai ette võetud Meenikunno rabas. Kui ma poleks sellest kohast juuni alguses Liisi blogist lugenud, siis poleks äratundmist tekkinud ja teeääres olnud viidad tähelepanu nii tugevalt köitnud. Rada oli mõnus ning sai nautida looduse värskust ja vaikust. Kahju oli ainult, et seekord fotokat kaasas polnud, kuigi ega telefonilegi etteheiteid teha saa.
11324970_889041761161473_1560436764_n 11325150_946732308720851_852894584_n 1389272_882412928504912_1298310523_n 1971447_824087691039245_1564185803_nHauka laadal käisime ka. Võrreldes eelmise aastaga vedas seekord ilmaga. Korraldajate sõnul olla olnud 20 aasta jooksul esimene kord, et ilma vihmata laata saab pidada. Kauplejaid oli palju ning rahvast meeletult. Vahepeal ei õnnestunud isegi ühest tänavaservast teise pääseda, sest selline inimvool oli. Igal juhul sai ostetud igasugust mõnusat toidukraami. Sõira ja sulugunit ja kahte erinevat leiba ja suitsuliha. Keraamikamüüjatelt valisin välja endale uue kausi. Et sealt seest asju süüa. Või et sinna sisse asju panna.
11376242_931552423569479_1697514887_nMuidugi sai käidud Kubijal päevitamas ja ujumas. Paar jooksu tegin ka. Ja Tamula ääres olid pardid. Mul on nende partidega mingi värk. Kuigi tegelikult, kes ei armastaks parte!?
11203371_902029209844403_90769620_nKodutee kulges aga traditsioonilise Tartu-Tallinn maantee asemel hoopis läbi Viljandi ja Vändra. Hea vaheldus ja mõnusalt hõre liiklus. Viljandis aga tegime pikema pausi. Tutvusime linnaga ja käisime kohvikus.
11358080_1629458734010051_1820288469_n

Koogi- ja kohvipeatuse tegime Rohelise maja kohvikus. Väga mõnus ja hubane koht. Lisaks koogile ja kohvile saab sealt igasugu looduslikku ja ökolaadset kraami.
11336107_468655076637274_1275254578_n 11875470_1182318591785517_576252170_nJa siis jalutasime veel.
10731989_1631853443756761_2110420973_n
Koju jõudes ei saanud aga niisama passima jääda. Muru riivas silma ja vajas niitmist. Lisaks sai puu alt korjatud terve ämbri jagu õunu ning need koheselt mahlaks vuristatud. Noh, eks need õunad veel vähe toored ole ja mahl väga magus pole, aga pärast muru niitmist oli hää rüübe küll. Oeh, tore, et lõpuks on ikka saanud suveasju ka teha.

Parim koht suve veetmiseks.

Kui ma peaks valima välja lemmiku koha, kus suve veeta, siis on selleks ilma pikema mõtlemiseta Võru. Eks see ole omajagu tingitud ka sellest, et siin on olemas peatumispaik, kuhu saame alati jääda nii kauaks kui soovi on. Igal juhul juba aastaid on suve jooksul ikka mitu nädalat just Võrumaal veedetud. Nii saigi neljapäeva hommikul oma kompsud autosse visatud ja suund lõunasse võetud. Ilm on olnud hea ja praeguseks on kahe rannaennelõunaga küllaltki märgatava jume peale saanud. Kuigi mul pole midagi ka mereäärsete kohtade vastu, siis Võru järved on alati kindlam valik. Vesi on soojem ja rahvast vähem. Okei, Tamula serval suvitajaid arvesse võttes võib selle viimase üle tegelikult küll vaielda. Igal juhul selle aasta esimene kodumaine väliveekogus ujumine on mul lõpuks tehtud.

Seekord võtsin kaasa ka oma jooksukraami ning täna hommikul tegin Kubja terviseradadel ka väikse ringi. Kuna ma tavaliselt jooksen peamiselt asfaldil ja tänavaid pidi, siis metsavaheline saepururada oli tohutult meeldiv vaheldus. Männimetsa lõhn oli turgutav ning jalgade all krõbisev tee ergastav. Mitmekülgne tõusude ja laskumistega vahelduv rada ei tundunud üldse raske, vaid pani pigem mõtlema, et kahjuks kodukandis midagi taolist pole. Metsarajad küll on, aga mitte nii vahelduva profiiliga. Jooksuga üle pingutama ei hakanud. 3,5 kilomeetrit oli täiesti paras tiir arvestades eelseisvat kuuma suvepäeva. Lõpetuseks tegin kerged venitused ning seejärel väike suplus järves.

Endiselt loen ka Eluslaevnike saagat ning eile õhtul jõudsin eriti põneva kohani. On hea, kui raamat suudab veel triloogia viimase osa teises pooles selliseid üllatavaid asju välja tuua. Ma kohe ahhetasin-ohhetasin valjult loetud keerdkäikude üle justkui oleks tegu lausa mingi tõestisündinud looga. Juba nii väga tahaks raamatu lõppu jõuda ja teada, kuidas kõik otsad lõpuks kokku jooksevad ning kui palju minu enda ennustustest täppi läheb.

Tulles aga tagasi Võru juurde, siis tavaliselt on mul siin harjumuseks süüa absoluutselt kõike, mis pähe tuleb. Saiakesed, krõpsud, kommid, jäätis. Ja seda kõike korralike toidukordade vahele. Seekord aga olen suutnud piiri pidada ja pigem tervislikuma suuna osanud valida. Maasikad, melon, arbuus, banaanid ja mustsõstrad on headeks vahepaladeks olnud. Täna maandus ka üks pitsa kõhtu, kuid muidu on kõik kontrolli all. Hilisõhtuseid söömiseid pole ette tulnud ja pean kenasti kinni reeglist, et pärast kella 19 mingit näksimist ei ole.