Minu suhe sotsiaalmeediaga.

11849302_535057959984821_1884540496_n
See kõlab nüüd nagu mingi keskpärase lõpukirjandi algusena, aga sotsiaalmeediast on saanud igapäevaelu lahutamatu osa. Isegi nende jaoks, kes on otsustanud end virtuaalsetest kogukondadest täiesti ära lõigata, ei pääse neist tegelikult täielikult. Sest seda feissbuuki teemat pressib igast suunast. Mõne nädala eest kuulsin isegi laupäeva varahommikul Võru turul käies, kuidas kaks pensioniealist vanahärrat rääkisid feissbuukist ja ma julgen kahelda, kas nad üldse FBd näinud on. See selleks, sest tegelikult on igaühe enda otsustada kas ja mida ta kasutab, kuhu konto teeb ja mida nendest asjadest arvab. Ehk siis „Facebook on mõttetu”, „Twitter on jama”, „Instagram on halb”, „Snapchat on ajaraiskamine” jne ei ole mingid argumendid. Keegi kasutama ei sunni ja need, kes kasutavad, on leidnud piisavalt hea põhjuse, miks nad seda teevad.

Ise kasutan aga igapäevaselt peamiselt Facebooki ja Instagrami. Facebook on kohati nagu sundolukorras kasutuses. Kunagi sulgesin konto täielikult. Facebooki-vaba aeg kestis umbes aasta, sest siis tuli peale see teema, et MSN hakkas vaikselt hinge heitma. Skype oli paraku oma olemuselt liiga viisakas ja ametlik ning pigem tööga seotud kontaktide jaoks mõeldud. Facebook aga oli veel popp ja lahe ning chat toimis laitmatult. Isegi Emps eelistas Facebooki Skype’ile ning pereringis suhtluse eesmärgil ma sinna endale uuesti konto tegingi.

Paar kuud tagasi toimis sealne tšätt kenasti ka läbi Adiumi (arvutisse paigaldatav rakendus Macile), kuid siis lükkas Facebook mingid piirangud peale ning enam asi ei tööta. Ühtegi head alternatiivi pole veel leida suutnud ja üldjuhul hoian brauseris lihtsalt ühes vahekaardis kõik aeg FBd lahti. Sellest tingituna jääb ilmselt sõbralisti liikmetele mulje, et ma enamus ajast muudkui Facebookis passingi. Aga see selleks.

Muus osas on Facebook minimaalselt kasutusel. Midagi vaimukat mul seal öelda pole ja emotsioonide väljaelamisest selle kanali vahendusel olen juba ammu õnneks välja kasvanud. Isegi pildikraami jagamisest seal olen tasapisi loobunud. Kümme aastat tagasi oli lahe näiteks teiste reisipilte vaadata ja enda omi jagada, aga nüüd on see kuidagi nii tavaliseks muutunud ja võlu kaob ära. Parimaid palasid jagan peamiselt pereringis, aga muud „vaata-ma-pildistasin-seent” igapäevaklõpsud leiavad tee pigem Instagrami ja ebaregulaarsete ajavahemike järel ka mõnda pilve.

Instagrami hakkasin algselt üles laadima neid pilte, mis hetke ajel said telefoniga klõpsitud. Sest kes neid hommikukohvi ja taimepilte ikka FBs vahtida viitsib, eks. Kuna mulle meeldib telefoni suhteliselt puhtana hoida, siis mingite ajavahemike tagant leiavad sellised pildid telefoni mälukaardilt tee lõpuks prügikasti. Eelnevalt aga Instagrami lisatuna on nendest fotodest mõne aasta jooksul moodustunud päris vahva kollektsioon.

Nii on Facebook justkui pealesunnitud lahendus, sest kõik lihtsalt on seal ja see tegelikult toimib. Lisaks on mul seal hallata nii mõnedki fännilehed, mis on muidugi juba omaette teema ja huvitav valdkond. Instagram on aga rohkem fun ja innustab hetki püüdma ja tabama. Muide, Instagram tegi hiljuti olulise muudatuse ja enam ei kärbita üleslaetava pildi mõõtmeid tagasihoidliku 640×640 piksli peale! Uueks mõõduks on nüüd 1080×1080, mis muudab fotod vaadatavaks ka arvutiekraanil või tahvlis. Igati teretulnud edasiminek.