Küll see lugemine võib ikka keeruline olla.

Olen juba mõnda aega lugenud Robin Hobbi „The Rain Wild Chronicles” esimest raamatut. Muidugi nüüd guugeldades avastasin ootamatult, et tegelikult on ta Eluslaevnike ja eelnevalt mainitu kroonika vahepeal kirjutanud ka „The Tawny Man Trilogy”. The crap!, eksole. Ehk siis olen ühe seeria vahele jätnud. Aga tegelikult tundub, et loen praegu Eluslaevnike lohede teemale niikuinii loogilist jätku ja Tawny Man on hoopis jätk esimesele salamõrtsuka triloogiale. Kuigi tegelikult toimuvad mõlemad lood sama maailma erinevates osades, aga tegelased omavahel kokku ei puutu. Väljaarvatud prohvet, kes on läbivalt kõikides lugudes, aga mitte alati samal kujul. Kuna mul praegune raamat saab niikuinii kohe-kohe läbi, siis võib-olla jätangi seal hetkeks pooleli ja võtan Tawny Mani ette. Küll see lugemine võib ikka keeruline olla!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Või noh, tahtsin küll, aga pigem The Rain Wild Chroniclesi esimesest raamatust. Tagasihoidlikult õhuke raamat. Okei, digitaalse raamatu kohta seda öelda ei saa, aga lehekülgede arvult on ta ikkagi väiksemahuline. Vaid 400 lehekülje kanti. Ma pole küll mingi kirjandusteadlane või hullu lugemispagasiga, aga jutustus tundub olevat kirjutatud veidi nagu by-the-book. Sellised kindlad ja kohustuslikud klassikalised elemendid on olemas. Natuke „Kärbeste jumala” jooni viskab sisse. A la suure väljakutsega seisab silmitsi seltskond, milles hakkavad kujunema kaks vastasleeri. Samas mulle meeldib väga, kuidas Hobb läbi erinevate tegelaste samu olukordi kirjeldab. Kõik on ainult natuke liiga turvaline. Näiteks George R R Martin muudkui tapab oma peategelasi, aga Hobb on selles osas väga kitsi.
20150727_200505Praegune raamat, kroonika esimene osa Dragon Keeper, hoiab sellegi poolest põnevust ja huvi üleval. Liiga vara on hakata ette arvama, mis lõpuks juhtub, kuid täpselt sellele eelmainitud turvalisusele tuginedes, võib suuna ära arvata küll. Lisaks häirivad mind tegelastevahelised suhted. Usalduse võitmine, enda kehtestamine, altvedamine, pettumised jne. Okei, ilma kõige selleta ei saakski raamatut kirjutada, aga ennast teades hakkan ma ju paralleele tõmbama. Öäk. Muidugi mitte nii hullult kui Kingi „Tumeda Torni” perioodil, aga ikkagi. Vähemalt on need paralleelid minevikku. Tõepoolest, kui nüüd nii mõelda, siis jah, minevikku. Muigan siin omaette selle peale. Aga sellest võib-olla mõni teine kord.

Tundub, et Hobbi osas sai nüüd väga kriitiliselt meelestatud arvamus kokku. Tegelikult mulle ikka meeldivad väga tema kirjutised ja see, kuidas ta kirjutab. Suvega ilmselt kõiki tema raamatuid läbi ei jõua lugeda, aga annan endast parima, et jõuda nii kaugele nagu need, kes hetkel ootavad The Fitz and the Fool Trilogy teist raamatut.

BSQCLNHW